149
„Ma teadsin ju, et isand Lutz meid aidata tahab!“ hüüdis wana Tiina niiskel silmal. „Leena, anna talle kätt ja täna teda!“
Kui Leena tädi käsku täitis, punastasiwad mõlemad ära — noor neiu ja see suur tugew mees. Pilk, mis nad seejuures wahetasiwad, tunnistas neile, et nad üksteise kohta täielise usalduse ja lugupidamise wõitnud.
Mathias läks alla töötuppa tagasi, aga tal oli wõimata pooleli jäänud kirja Berthale walmis kirjutada. Selleks tundis ta oma ärewuse kuuldud loo üle liig suure olewat. Tema meelest oli, kui oleks kõik, mis sellele wõerale tütarlapsele tehtud, tema enese lihasele õele juhtunud, ja ta wõttis nõuuks, Leena heaks wenna osawõtmisega kõik teha, mis wähegi wõimalik.
Weel selsamal õhtul läks tal korda, asja üle meistriga kõneleda. Isand Wittelbach oli abikaasaga kuskilt perekonnast tulnud ja astus pärast õhtusööki töötuppa sisse, et Brandti wõi Lutzi, kumb kodus juhtuks olema, Kanuti gildesse „partiikese“ peale kutsuda. Ta näis heas tujus olewat, wõttis Mathiasel, kelle ta üksina eest leidis, käe alt kinni ja wiis ta, ilma wastupanekut leidmata, naljatades minema.
Klubis jutustas Lutz talle Leena Paju põgenemise-loo ära. Ta ei eksinud, meistri kaastundliku südame peale lootes. Wittelbach sattus, paruni nurjatust kuuldes, kõige pealt wihasesse ärewusesse, tagus rusikaga wastu lauda ja siunas punetawal näol junkrite ülbust ja taewa poole karjuwat wägiwalda. Tütarlapse hädade ja kaitseta oleku peale mõeldes, andis ta siis liigutusele maad ja otsustas ilma pikema arupidamiseta, temale oma majas pelgupaika anda.
„Ma tahaksin näha saada, kes temasse minu majas tohib puutuma tulla!“ hüüdis ta, klaasist auruwat punschi
