157
Üks keskmise kaswuga, priske näoga herra, kelle olek meelekindlust, kõwadust ja walitsusehimu awaldab, hüüab wälkuwate silmadega kellegi nime. Talupoegade seast astub keegi wälja, keda Lutz tunneb. See on Anija peremees Willem Känd, keskealine mees otsekohese, usaldust äratawa näoga.
Mida agar ametnik, kes ägedaste käsi laotab, temalt küsib, see ei kosta eemal-seisjatele kõrwa. Aga asja-olust näib selguwat, et Kändu üheks peasüüdlaseks peetakse, et temalt mingit tõotust nõutakse, wõi ka, et talle ta süüd ette loetakse ja teda ähwardatakse wõi noomitakse. Hiljem kuuldus, Kännult olla küsitud, „kas ta alla wannub,“ mispeale see „mässupealik,“ nagu ta kohtumõistjad teda nimetasiwad, kindlaste pead raputades kostnud: „Jumala ja keisri alla wannun, aga mõisnikkude alla mitte!“
Weremäng algab.
Kuna trummid põrisema pandakse ja muusik lõbusat marssi mängib, asuwad soldatid Willem Kännu kallale, kisuwad tal riided seljast ja suruwad ta silmili uulitsa-tolmu sisse maha. Üks soldat istub raske rõhumisega õnnetuma pea, teine ta jalgade peal. Kaks teist on kepiwirnast peksuriistad toonud. Need on umbes weerand tolli jämedused windunud witsad, ikka kolm tükki kokku seotud, nii et iga hoop kolme witsa ehk wäga jämeda malga eest mõjub. Peksjad asuwad wastastikku, teine teisele poole, ning jäle toimetus algab.
See on Eesti talupoja põliselt pargitud, raske tööga ja sagedase peksuga kõwaks, wintskeks, tallapaksuseks kaswatatud nahk, mille peale hoobid sajawad. Aga ka seegi ei suuda hirmsale lõhkumisele niisuguste löögiriistadega kaua wastu panna. Weripunased worbid kerkiwad üles, lööwad sinama, lõhkewad; tumepunane, peaaegu must weri hüppab ülespoole, nõrgub mööda õnnetuma selga alla ja kogub tolmu sisse ühtelugu laienewaks loiguks…
