160
ringi sees sünnib. Wahete-wahel karastatakse peksjaid ja peksetawaid wiinaga. Lööjaid wahetatakse. Malkasid wahetatakse. Ohwrid wahetatakse.
Mis aga lähemal seiswate pealtwaatajad südamed iseäranis keema ajab, on lugu, et kohtumõistjate seas mehi leidub, kellele see werepulm weel küllalt werine pole. Ringi seest kajawad õhutawad hüüded: „Andke tugewamine! Lööge tubliste! Wirutage wiisipärast!“[1]
Seda ka soldatid teewad. Mitmed lõhuwad wemmalde tüügastega, sest et ladwad liig ruttu ära murenewad. Mõnel mehel, nõnda Jaan Lepal, on pärast peksu puusade pealt, kuhu keppide otsad rapsisiwad, paljad kondid wäljas, ning witsatükid on otseti nii liha sisse tunginud, et selgroo ots nagu linahari wälja näeb… Werine pori peksuringis on waheajal nii sügawaks saanud, wereojad nii laiale woolanud, et mõned peksetawad oma kuubesid maha tahawad laotada, ei mitte kõhuli hirmsa raba sisse heita. Aga seda ei lubata. Nii heidawad nad silmili sooja were ja jälgi muda sisse…
Tardunud rahu, halwatud waikus on seni ringi ümber seiswa rahwa seas walitsenud. Silmad, mis seda weremängu näewad, ei suuda nagu uskuda, mis nad näewad. See on wiirastus, unenägu, silmamoondus; niisugust koledust ja jälkust ei wõi ilmsi ette tulla.
Aga aegamööda tuleb elu sellesse tardunud, halwatud, kahwatanud ahastusesse. Sinised huuled tuksuwad, kinnipitsitatud kurkudest rübelewad hüüded wälja, pärani aetud silmadest wälguwad wihaleegid.
„See on tapmine!“ möirgab korraga Konrad Huber, ja ta karjatus kajab kaugele üle turu, üle rahwahulga, tun-
- ↑ „Russkij Arhiwi“ kirjas tähendatakse, et üks neist hüüdjatest iseäraliste ülesannete ametnik parun Stackelberg olnud.
