163
Mathias Lutz aga wõib wagusa kodanikuna, kelle esimene kohus rahu on, pealt waadata, kudas tema isaga nõndasama tehtakse, nagu kõigi teistega eel. Ta kuuleb teda karjuwat, näeb ta werd woolawat, ta ihu mustaks minewat. Ta näeb ka weel, et isa, kui tal hoobid käes, ise enam üles ei tõuse; teda tõstetakse, nagu nii mõnda teistki, keda iseäranis tugewad ja armuheitmata lööjad lõhkunud, wõi keda wemmalde latwade asemel nende jämedate tüügastega peksetud.
Huber kiristab wiha pärast hambaid ja peksab rusikaid kokku.
„Ma ei saa aru, mis inimesed teil siin linnas on!“ hüüab ta walju healega. „Seisawad ja wahiwad ja õhkawad, aga keegi ei julge niisugust jõledust minna keelama! Oleks meile neli-wiiski meest appi tulnud, meie oleksime su isa peksjate käest ära toonud!…“
„Noormees, polk sõjawäge laetud püssidega on tugewam kui meie,“ wõtab üks wanadlane kodanik sõna. „Aga ma panen imeks, et linnawalitsus wahele ei astu ja koledat tegu ära ei keela. See oleks tema kohus. Kus on meie bürgermeister, kus meie magistrat! Miks rüwetatakse linna maa sel wiisil ära!“
Bürgermeister ja magistrat ei ilmu mitte protesteerima, aga nende asemel üks wihane kodanik. Üsna Huberi ja Lutzi lähedal tekkib korraga liikumine. Kellegi nime nimetatakse ja kellelegi tehtakse teed wõi palutakse teed teha.
Läbi rahwawalli peksupaiga poole nähtakse keskmise kaswuga wanadlast, aga tugewa, matsaka kehaga isandat tungiwat. Ta lai, tugew, jämeda-jooneline nägu, mille järele tema Eesti rahwust raske pole ära tunda, punetab tumedalt ja on higiga üleni kaetud. Ta näib rahwa seas hästi tuttaw olewat, sest talle tehtakse igal pool lahedaste teed ja paljud teretawad teda.
