193
12.
Raske on uskuda, et ükski neist, kes Wene turul jäledat waatemängu juhtunud nägema, järgmisel ööl rahuga sai magada. Mathias Lutz wähemast wiskles kuni hommiku walgeni uneta asemel, ja kui ta silmad kogemata kinni läksiwad, siis äratasiwad teda kohutawad, wiirastuse-sarnased unenäod warsti jälle piinawast poolunest. Ikka ja ikka jälle kerkisiwad nähtud werepildid ta waimusilma ette, õnnetumate walukisa helises tal alatasa kõrwus ning mõned surnukarwalised näod appi karjuwate silmadega wahtisiwad talle ööpimedusest otsa, ta wõis oma pilgu pöörata, kuhu külge tahtis.
Mida enam ta asja üle järele mõtles, seda mässawam wiha wõttis ta hinges nende wastu maad, kes niisuguse koleduse toime pannud. Ta tundis neid oma poisikese-põlwest, aga nüüd oli ta neid alles täieste tundma õppinud. Ta silmad oliwad selgunud — mitte ainult tänase sündmuse, waid muudetud elukorra, küpsema arusaamise, kogutud teadmise ja laiendatud wõrdlemise läbi. Poisikesena oli ta arwanud, et kõik nõnda peab olema; kõige wanemad inimesed ei mälestanud, et wahekord rüütli ja talupoja wahel kunagi teisem oleks olnud. Üks oli isand, teine oli ori. Üks käskis, teine kuulas sõna. Ühel oliwad kõik õigused, teisel mitte ainust. Ühel oli kõik wara, teisel üksnes waesus. Mõisnik karistas, talupoeg pidi karistust kannatama. Mõisnikule oli waljus, talupojale alandus kohane… Nüüd mõistis noormees aga, kui korratu see kord õiguse pärast oli. Talupoeg pidi seaduse järele waba olema. Aga kus tema wabadus oli? Misläbi ilmutas ennast tema wabadus? Missuguses asjas wõis talupoeg oma wabaduse peale toetada? See wabadus ei kaitsnud teda niigi suure wägi-
