227
„Ilma politsei-meistri teadmata ei wõi ma seda teha,“ ütles ta siis kindlaste.
„Siis teatage seda politseimeistrile!“
„Kas teate, herra Wittelbach,“ ütles Maiwald ja tõusis üles. „Kõige parem on, Teie lähete minuga ühes otsekohe politseimeistri juurde, jutustate talle tütarlapse loo ära ja panete talle oma palwe isiklikult ette. Politseimeister ise wõib siin ainult otsustada.“
„Hea meelega, herra Maiwald.“
„Minule peate aga oma mehesõna andma, et Leena Paju waheajal majast ära ei kao.“
„Siin minu käsi! Teie tahate siis wahi alt ukse eest ära saata?“
„Kas Teie seda ka juba nägite?“ hakkas politseinik naerma. „Tõeste, Teil on peaaegu terasemad silmad kui politseil!… Ettewaatuse pärast tahaksin wahti wähemast siia uulitsasse jätta, sest kui ma ka Teie sõna peale kindel olen, ei wõi ma ometi mitte teada, mis mõtted Teie kaitsealusele waheajal wõiwad tulla.“
„Soldat jäägu minugi pärast wahti, kui see Teid rahustab,“ wastas Wittelbach, „aga öelge talle wähemast, et ta mitte üksisilmi minu maja-ust ei tunnistaks, muidu arwawad naabrid, et Wittelbachi juurest rööwlipesa on leitud… Leena peab aga Teile ja minule ühtlasi tõotama, et ta mitte uisapäisa soldati mõega sisse ei hakka jooksma… Liisa, kutsu mamsel Leena siia!“
Ta hüüdis seda, toa-ust enese järel lahti jättes, eeskojast köögi poole. Seal tõusis sedamaid hale hulgumine. Muidugi arwasiwad köögi-elanikud, et juba hakatakse wiima! Et kedagi ei ilmunud, lükkas meister köögi-ukse lahti. Ta nägi ainult weel, kuda keegi Liisa ja Tiina tõukamisel sahwri-ukse taha kadus, kuid mitte nii ruttu, et
