229
toast Mathias Lutz mureliku näoga ülesse. Nägemataks jäi ainult mamsel Bertha Wittelbach…
Leena seletas parajaste emand Sannale, mis politseiametnik ja meister temaga kõnelenud, kui Mathias lahtise ukse wahele astus ning juttu pealt kuulama jäi, ilma emanda sealolekust wälja tegemata.
„Teil on Leenale midagi ütelda?“ küsis meistri abikaas wiimaks.
„Ja. Ma tahtsin Leenale ütelda, et ta mitte enam Liisa ja Tiina nõuu ei kuulaks ja majast uueste wälja ei püüaks peaseda, sest politseisoldat hulgub ikka weel meie uulitsas ja peab meie maja silmas.“
Leena oli nimelt mõlemate tüdrukute sunnil tõeste kord rutulist katset teinud, hoowiwärawa kaudu sel ajal uulitsale peaseda, kui meister herra Maiwaldiga saalis asja harutas. Õnneks silmas neid Lutz läbi töötoa akna ja käskis neid waljult sedamaid jälle ülesse minna, teatades, et soldat wäljas wahil seisab. Tema sõna kuuldes, oli põgeneja jälle tagasi wiidud ja uueste sahwrisse warjule pandud.
„Ei, ma ei lähe enam kuhugile,“ waigistas Leena oma hoiatajat, kuna ta pilk õrna tänuga nooremehe näo peale heitis. „Meister läks politseimeistri juurde minu eest paluma, ja mulle öeldi, et mul seda puhku midagi karta ei ole.“
Kuna emand Wittelbach, kui ta asja seisukorra kohta teatust saanud, jälle tuppa läks, jäi Mathias Leenaga oodatawate sündmuste üle mõtteid wahetama. Nad oliwad nii sügawaste oma harutuste sees, et nad tähelegi ei pannud, kuda köögi-ukse wahele üks wahakarwa nägu ilmus ja kuda kaks õõguwat silma sellest moonutatud näost hammustades nende kõridest kinni naksasiwad…
