265
saksad praegu wäljamaa-reisil olla ja enne selle kuu lõppu tagasi ei jõudwat.“
„Wäga hea. Minu esimene käsk on siis, et sa temaga ülehomme püüad kokku saada. Ei jõua sa ise hästi joonele, siis wõid minu nõuu ja abi peale julge olla. Ja nüüd pea püsti! Minu arwates pole weel kõik lootused kadunud.“
Nad tegiwad minekut. Alles teel andis Lutz sõbra wiimase tähenduse peale wastuse.
„Minu lootused on wäga kokku kuiwanud,“ ütles ta, „ja kas tead, mis otsusele ma seepärast olen jõudnud? Ma tahan peatselt pampu siduda. Minu töökoht ja terwe linn ei meeldi mulle enam. Majas on mul wihkaw waenlane, kes minuga enam ühes lauas süüagi ei taha — täna wähemast oli ta iste tühi — ja sest saadik, kui mul see kiri taskus põleb, wihkan ma kogu Tallinna; ta on mulle nagu kõrbeks saanud, kus ma nälga ja janu kannatan. Wälja siit siis, ja wõimalikult ruttu!“
Huber ei kostnud midagi. Ta wõis ju arwata, et tal endal praegusel puhul needsamad tundmused oleksiwad. Enne kui nad Wittelbachi maja uksest sisse astusiwad, küsis ta ainult:
„Bertha pole sinuga pärast suurt kokkupõrkamist enam mõtteid wahetanud, ei suusõnal ega kirjalikult?“
„Ei. Ta uhkus ei luba seda. Ja nõnda on ka kõige parem. Ma soowiksin ainult, et ta mind nii wäga ei wihkaks. See rõhub mu südant, sest mul pole seni wihamehi olnud.“ — —
Mathias hakkas, kui ta neiu Pajule kirja ära saatnud, pakitsewate tundmustega pühapäewa ootama. Ühtlasi kartis ta terwel laupäewasel päewal äraütlewat wastust, mis aga õnneks tulemata jäi. Nad pidiwad Kadrintalis kokku
