Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/272

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

271

„Ja kas Te arwate, et ta selle wihkamise juures õnnelik on? Ta wihkab Teid, sest et Teie temast taganesite. See wiha muutuks aga kohe armastuseks, kui Teie tema juurde tagasi pööraksite… Herra Lutz, ma ei wõi mitte oma hinge peale wõtta, et keegi inimene minu pärast eluajaks oma õnne kaotab. See on üks minu põhjustest.“

„Ja teine?“ küsis Mathias, kuna ta paadi põhja wahtis.

„Teine on see, et ma ka Teie eluõnne ei taha warastada. Mul ei ole Teile midagi pakkuda, mitte midagi. Aga mõelge, mis Teie minu pärast peaksite kaotama! Oma terwe suure tulewiku! Ka seda pattu ei suuda ma teha. Ma ei jõuaks Teie kahetsemist, mis Teile pärast kindlaste südamesse tuleks, wälja kannatada. Ma peaksin eluaja enese peale kaebama : Waata, seda oled sina teinud! Mis oleks see mees siis, kui ta sind mitte poleks wõtnud, kui sa nii õiglane ja mõistlik oleksid olnud ja tema pakkumise tagasi oleksid lükanud!… Inimene ei tea ju, mis ta tuhinas teeb. Seda kibedam on pärast kahju kanda…“

Näis peaaegu, kui oleks neiu kodus pähe õpitud sõnu üles öelnud, nii ladusaste, hoolimata kõneleja ärewusest, weeresiwad nad tal üle huulte. Aga selle eest oli nende mõju ka nõrk, nad puutusiwad ainult leigelt, wilult, usku äratamatalt kuulaja kõrwa. Wõi oli wiimane oma ‚tuhinas‘ kõige muu kohta mõistmise kaotanud?

„Minu kahetsemist ei ole Teil ialgi karta, selle peale annan ma Teile oma hinge pandiks,“ wastas Mathias. „Ma ei tee ialgi midagi tuhinas, kõige wähem olen ma Bertha Wittelbachist tuhinas taganenud wõi Teile tuhinas lähenenud. See kõik sündis pärast pikka wõitlust ja kainet kaalumist. Mis ma Teie läbi ühelt poolt kaotan, seda wõidan ma teiselt poolt saja-wõrra tagasi. Et ma niipalju