277
18.
Meister Georg Wittelbach ei ilmutanud mingit imestust, kui sell Mathias Lutz temale ühel õhtul teatas, et ta naist soowiwat wõtta. Ta ei küsinud pruudi nimegi järele. Soojalt surus ta selli kätt ja soowis talle õnne. Ta tegi seda, oma harilise wiisi wastu, tõsiselt, ilma naljatamata, ja ta silmade wahele ilmus wäike pilwitaw kortski.
„Teie jääte muidugi Tallinna ja minu töösse edasi?“ küsis ta.
Mathias jaatas. Meister Wittelbach maksis talle head palka, ja seda puhku oli ta rändamise-himu üleüldse soiku jäänud. Tuli siis edespidi, mis tuli.
„Millal Teie pulmad on?“
„Arwasin jõulus. Ma tahaksin omale, kui meister luba annab, paremad mööblid õhtutel ja pühapäewadel ise teha, ning see wõtab aega.“
„Minu luba on Teil,“ wastas Wittelbach sõbralikult. „Teie wõite ka julgeste minu puud ja muud materjali maksuta tarwitada — olete ju siin töökojas minu töö kallal küllalt higistanud. Tehke omale mööblid, mille üle mõni krahw wõiks kadedaks saada, ja wõtke omale ka, kui waja, mõni õpipoiss appi.“
Mathias tänas. Ta oli julge, et meister teda edespidi ka ilma rahalise pulmakingituseta ei jäta. Nad korraldasiwad siis weel tema kui meistri lauast ja korterist lahkuwa selli palga-asja, misjuures Lutzil midagi tingida polnud, ning lahkusiwad üksteisest kui mehed, kes lepingu teinud, millega mõlemad wõisiwad rahul olla.
Wiisakuse nõudel teatas Lutz oma kihluseid ka emand Wittelbachile ja Berthale. Kuna esimene mõne moodi-järelise
