303
Ja kas tead, Leena, mul on suur himu, sind maale jälle mõisa-teenistusesse wiia.“
„Aga ma teenin ju paruni herra õde ja proua on minuga rahul; ta ei taha mind wististe mitte ära lasta!“
„Minu õde teeb, mis mina soowin. Ma sain paruni proualt alles eila kirja, kus ta ütleb, ma wõida sinuga peale hakata, mis ma heaks arwan. Waata siia, Leena, sa wõid seda ise lugeda… Ja ta wõttis taskuraamatu wahelt kirja, näitas näpuga ühe koha peale ja ma lugesin umbes järgmised read: ‚Leena, armas wend, wõid sa sedamaid oma teenistusesse wõtta, kui ma sulle selle soowi täitmisega meelehead teen. Aga palu minu nimel mammat wõi ka tuttawaid, et nad mulle aegamööda uut mamslit püüaksiwad kuulata.‘“
„Mul tungisiwad pisarad wägise silma.
„Miks ei taha paruni herra mind siis praegusesse teenistusesse jätta?“ hüüdsin ma. „Paruni herra saab ju ise teenijaid küllalt. Ma tõotaksin proua von Reckenitzi kas wõi eluaja teenida!“
„Niisama hästi wõid sa ju mind eluaja teenida,“ naeris tema. „Minu juures saab sul küll raskem olema kui siin, aga maal on noortel tüdrukutel palju parem elada, sest linnas lähewad nad kergeste hukka… Minu otsus ei ole aga weel mitte kindel; ma pean selle üle täna ja homme weel aru. Sind tahtsin ainult natuke ette walmistada.“
„Kas paruni herra mind siis nüüd kohe soowiks maale wiia?“
„Muidugi nüüd kohe! Sul pole siin ju midagi teha, ja mul kodus tööd küllalt, sest, nagu sa kuulsid, on minu pulmad lähedal. Wõib olla, et ma sinu ka wälise töö peale panen.“
„Ma läksin walutawa südame ja tutuisewa peaga tema
