Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/311

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

310

Seal oodata mind jäme, kare talupoja-töö, sest paremasse teenistusesse ta mind jäädawalt ei panewat.

„Seda kõik ei teha ta aga mitte heameelega; ta ei olewat mitte nii wali ja kuri mees, kui minu wahest arwata. Aga ta ei wõiwat teisiti, kui ma mitte tema omaks ei saawat. Ta armastada mind. Ta ei suutwat sellest õhinast, mis tal minu wastu südames põleda, lahti saada. Ta olewat enesele wandunud, mind ära wõita, ükskõik kuda. Oma mõrsjat ei armastada ta mitte. Selle kosiwat ta osalt wanemate sunnil, osalt rikkuse pärast abikaasaks. Kui mina kõrgemast seisusest oleksin, ei peaks ta silmapilkugi aru, mind altari ette wiia… Seejuures sai ta pehmeks ja haledaks ning palus mind ometi mõista püüda, kuda lood tema südames on. Kudas wõiwat ma nii külm ja kõwa ja halastamata olla? Ma wõiwat ju näha, kui wäga tema kannatada. See olla wahest haigus, mis tema peale on tulnud, aga ta ei suutwat sellest terweks saada, ta olewat seda küllalt juba püüdnud…

„Siis hakkas ta tõotama, lubama, trööstima. Tal olewat juba kiri walmis, misläbi ta mulle luba annab, eluajaks wallast wälja elama jääda. Ta näitas mulle seda kirja, luges ta mulle ette. Ma wõida sedamaid prii inimene olla, kui ma aga tahtwat. Ta ei saawat mind edespidi enam mingil wiisil tülitama. Siis kõneles ta kingitustest. Ta tahta mulle wara läbi wõimalikuks teha, igatahes mehele minna. Ma ei kaotawat ju midagi, mitte midagi. Kõik jääwat saladuseks, kõik olewat nagu ennegi… Kas ma siis sõge olewat, et ma walida ei mõistwat? Maal oodata mind raske töö, jäme riie, kehw toit, wilets korter; linn pakkuda mulle kõik, mis haritud inimesele kohane. Ma püüdku seeüle ometi natuke järele mõtelda…

„Ja ma püüdsin järele mõtelda. Mati. Mul ei olnud