335
kes sellele tõele wastu waidles, awaliku walega wastu waidles, jäi wõitjaks. Ja Mathias oli argpüks küllalt, et wõitlust, milles ta süda wale poole hoidis, taganemisega lõpetada, häbiga pakku jooksta.
Mathiasel oli üksainus wõidulootus, üksainus peasemise-aimdus. See oli talle esimesel päewal pärast saladuse ilmsikssaamist nagu säde pähe lennanud. Kättemaksmine sellele, kes sinu õnne on rööwinud! Kättemaksmine wõiks wahest lepitust, andeksandmist, unustamist tuua. Inimene, kes oma wõidu peale naeratades mõtleb, selle wõidu peale, mis sinu raskem kahju elus on, peaks naeratamise unustama ja tundma õppima, et ta kurjategija on, kes karistusest ilma ei jäänud. Ta ei tohi oma saagi üle rõemustada, ta peaks oma tegu kahetsema, weriselt kahetsema. Ainult teadmine, et see mees ka kannatab, et ta rõem waluks, ta naerataw mälestus nutwaks kahjutundmuseks muutub, wõis Mathiasele, nagu ta arwas, elu weel elamise-wääriliseks teha.
Ta tundis enesel enam kui ühel põhjusel õiguse olewat, selle mehe üle kohut mõista. Mitte ainult selle eest ei olnud parun karistust ära teeninud, mis ta isiklikult temale, Mathiasele, tema õnnetuma naise kaudu teinud; Mathias tahtis temas ka ta isa, ta suguwõsa, ta terwet seisust karistada, sest nende kõigi ülekohtu ja waljuse all oli tema, ta perekond ja seisus ühel wõi teisel wiisil nii palju ja nii kaua kannatanud. See õigusline alus, mis ta oma ettewõttel arwas olewat, alus, mis tema isiklikust wihast kaugelt üle ulatas, õpetas teda kättemaksmist oma pühaks kohuseks pidama, teda enesele nagu kõrgemaks elu-ülesandeks tegema.
Kuidas seda kohust ja ülesannet teoks teha?
Esimesel lõõmawal wihal kiskus ta käsi rusikasse, ja ta nägi ainult ühte küllalt mõjuwat, kuhjani ärateenitud
