Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/350

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

349

„Sul on raha waja? Ma wõin sulle raha anda.“

„Sina, Leena?“

„Ja. Siin on sulle kolm rubla. Jäta kapp ja kummut müümata, sa teed omale kahju!“

Lutz waatas pool imestades, pool pahaselt naise näppude peale, mis talle raha pakkusiwad.

„Sa oled kokkuhoidlik perenaine,“ tähendas ta siis silmi maha lüües, „aga kolm rubla — see on mulle wähe ja sina jääd rahast hoopis ilma.“

„Mul on weel natuke.“

„Ükskõik. Sinu raha ma ei wõta. Ära sega ennast minu asjade sekka! Ta tead, et ma teise linna tahan asuda. Sinna ei wõi ma mööblid kaasa wedada. Seal teen enesele uued. Ja need mehed maksawad mulle üsna head hinda.“

Ta astus tagasi. Saatus käis oma käiku. Mõni minut hiljem oliwad kaubad koos ja weerand tundi hiljem näitasiwad lagedad nurgad ja neljanurgelised helkjad ruudud põranda peal, kus Mathias Lutzi meistritööd seisnud, meistritööd, mille iga laua ja nurga ja nikerduse sisse ta kord helkja kiire oma noorest õnnest warjule pannud…

Mathias tahtis rahaga sedamaid wälja minna. Leena peatas teda.

„Mõni sõna, Mati!“

Ta astus tõrkuwalt, tusase näoga ukse juurest sammu tagasi. Tema hakkas juba seda iket naise poolt kaela peal tundma wõi wähemast kartma, mida ula-eluga harjunud naisemehed nii wäga wihkawad.

„Mis on? Ütle lühidelt!“

„Ma tahan lühidelt rääkida, Mati, aga wõta minu juures natuke istet ja püüa rahuga minu sõnu kuulata ja lepliku meelega neid mõista.“