51
mis ta kirjutanud, ning paberilehed, mille peal kiri nurja läinud, üksteise järele katki kiskus ja tükid oma taskusse pistis… Nähtawalt polnud seesuguse kirja kirjutamine sugugi nii lihtlabane…
Wiimaks läks asi toime.
Walmissaanud kiri pisteti ümbriku sisse ja see pandi laki ja petsatiga kinni.
Nüüd tõmmas parun ühe wõtme taskust ja keeras oma suure, raske kirjutuslaua pahema tiiwa sahtli lahti. Seal soris ja luges ta tüki aega ning näis aru pidawat. Mait kuulis raha-kõlinat. Wiimaks käis käsk:
„Tule siia!“
Mait lähenes talle ruttu.
„Ma maksan sulle su weski eest kolmkümmendwiis rubla. Kas oled rahul?“
Kolmkümmendwiis rubla! kordas Mait iseenesele mõttes. Kas ta siis pöörane peast on!… Nii suurt rahasumma polnud ta silm weel eluajal näinud… Iga wastuse asemel kaapas ta kaks, kolm, neli korda paruni reit…
Saks aga luges talle mitu ilusat, kirjut paberit ja paar haljast rublatükki pihu peale.
„Sellest rahast ei pruugi sa kellegile rääkida,“ kinnitas ta.
„Ei, paruni herra, ma peidan ta nartsu sees särgi alla ära.“
„Ja siin on kiri teie herrale. Selle annad herra oma kätte, mitte mõnele muule. Kas mõistad?“
„Tahan teda kui hinge hoida,“ tõotas Mait pühalikult ja tänas jälle.
„Katsu siis, et linna saad, ja ära mind enam tülitama tule!“
„Ei paruni herra silm pea mind enam näha soama!“ Ning seejuures heitis poisi pilk sügawalt, litsuwalt selle
