58
Järgmisel päewal läks Mait tähtsa kirjaga herra juurde. Kiri loeti kaks korda hoolega läbi — nii tähtjas näis ta sisu ka herra meelest olewat. Lugedes waatas saks wahel üle paberi ääre noore teomehe poole, ja mitte just sõbraliku pilguga.
„Poiss, sa oled poole aruga,“ ütles ta wiimaks.
See oli kõik. Mait arwas heaks, waikida.
Siis pisteti kiri laua-sahtlisse ja saks küsis nähwakalt:
„Sa palud minu käest siis luba, wallast wälja elama minna?“
„Palun küll auulikku herrat.“
„Ma tahan sinu palwe edasi anda. Sulle saab teada antud, kui lubakiri walmis.“ —
Mait, kes niisuguseid asju ei tundnud, hakkas teadaandmist juba järgmistel päewadel ootama. Ta sai aga tubliste petta. Nädal nädala järele läks mööda — ei midagi! Nädalatest saiwad kuud. Näis, kui oleks terwe asi unustatud. Walutawa südamega küsis Mait talitaja ja kohtumeeste käest nõuu. Need ei teadnud mingit otsust anda. Herra käest järel pärima minna, seda arwas Mait kardetawaks; herra ei sallinud tülitamist, see oleks ehk asja rikkunud. Nii ootas ta rahutumalt edasi ja trööstis ennast ainult seega, et saks ju saksa soowi ometi täitmata ei wõi jätta.
Maidu palwe käis aga waheajal korrapäralist käiku. Et see talupoja palwe oli, siis oli käik aeglane. Mõisniku käest läks ta kihelkonna-kohtusse, kihelkonna-kohtust „landstoa“ peale, landstoa pealt rüütelkonna nõuukogu kätte. Nõuukogu pidas koosolekuid, millal seda heaks arwas, ja pani Maidu palwe päewakorrale, mil juhtus. Otsus läks rüütelkonna peamehe kätte, kellel mitu aega tähtsamaid asju toimetada
