Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/64

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

63

jõukast olekust märku andis. Mait pidi enesele ütlema: siin on hea elada! Aknaid ehtisiwad kodus heegeldatud kardinad, helewalgeks küüritud põrandat katsiwad kodus koetud põrandariided, laudasid ja kummutit oma tehtud linad, seintelt waatasiwad odawad, aga oma priskete wärwidega tuba elustawad õlipildid — enamesti näod ja maakohad — maha. Kõik, mis selles ja läbi ukse nähtawas teises toas silma puutus, hingas rahu ja kindlust.

Meister Wittelbach istus perekonnaga - abikaas ja kaks tütart — kohwilauas ning suitsetas sigarit, mille hea lõhn Maidule eemalt wastu heljus. Kõik neli pöörasiwad pead uudishimulikult ukse poole, kui poiss teretades sisse astunud.

Et kuulajaid palju oli ja nende seas kaks noort naisterahwast, siis kandis Mait oma palwe weidi kohmetanult ja kogeldades ette. Ta kohmetus kaswas weel, kui nägi, et tema soow, meister Wittelbachi juurde õpipoisiks hakata, kuuljate seas iseäralist tähelpanekut äratas. Mõlemad tütred, noored täiskaswanud inimesed, pistsiwad pead naeratades kokku; emand Wittelbach, kõhn, kahwatu, terawa ninaga inimene, mõetis külapoissi kaunis kõrgilt ülewalt alla, ning meister ise silitas oma halli, nüri habet ja küsis kõige pealt natuke kanges Eesti keeles Maidu wanaduse järele.

„Nii wana õpipoissi ei wõi ma tarwitada,“ ütles ta siis pead raputades. „Ja Saksa keelt ei oska sa ka mitte,“ lisas ta juurde. „Kudas sa ülepea selle mõtte peale tulid, et hantwärgiks tahad saada? Sa oled talupoeg ja pead põldu harima.“

Mait hakkas seletama. Ta kõneles oma armastusest käsitöö wastu ja tõotas Saksa keele wõimalikult ruttu kätte õppida. Ta ei jätnud ka oma osawust nikerdusetööde peale nimetamata.