74
Tähtjas päew jõudis kätte.
Mati tõmmas omale weidi kitsaks jäänud musta leeri-ülikonna selga, pani mamsel Bertha kingitud helewalge maniska ette, wõidis oma walkjad käherjuuksed õliga sisse ning kiskus saapad jalga, mis nii läikima oliwad wiksitud, et tarwita kas wõi peegliks. Ka selle-aegse selli uhkus ja auumärk — hiilgaw torukübar — ei puudunud; selle kentsaka peakatte, mida sellid „hirmutoruks“ kutsusiwad, pani ta täna esimest korda pähe.
Kui ta nõnda mamsel Bertha ette astus — see oli teda enne äraminekut soowinud näha — punastas neiu üsna ära — nii nägus ja peenike noorisand seisis ta ees! Kes oleks wõinud arwata, et külapoisist, kes siinsamas toas, pastlad ja kintspüksid jalas, nii ärdaste õpipoisi-kohta palunud, kuue aasta pärast herra saaks, keda mõne noore paruniga kergeste wõis ära wahetada!…
Neiu Bertha oli nii kohmetu, et ta teda ei kiita ega pilgata märganud, mida ta muidu tingimata oleks teinud. Ta punastas weel kord ära, kui noormees teda maniska ja kõige muu hea eest tänas, mis talle ta õpipoisi-põlwes mamsli poolt osaks saanud. Ja kui Mati uksest wälja läks, waatas neiu talle hoopis isewärki pilguga järele. Selles pilgus läikis ja säras midagi…
Meistri wanemale tütrele ei saanud Mati oma tänu awaldada, ega ennast temale näidata, sest see ei olnud enam majas. Ta oli ligi kahe aasta eest noorele tündersepa-meistrile, kes isalt jõuka äri pärinud, mehele saanud.
Nüüd läks noormees Kanuti gildesse, kus tähtjas etendus warsti pidi peale hakkama.
Esimest korda elus tohtis Mati oma jalga selle maja läwe üle tõsta. Oli see ju meistrite püha asupaik, kuhu õpipoissa millalgi sisse ei lastud, kuna sellid enamiste oma
