2.
Walge karu.
O. Hintzenberg, Tapalt.
Ühel kuningal ei olnud armsamat ajawiidet kui hobusid kaswatada. Tal olnud neid suur hulk. Hobusid peetud suwel selle tarwis tehtud aias.
Ühel hommikul läinud kuningas hobuseid waatama. Näinud: kõige parem hobune aiast kadunud. Wahid aga pole sugugi märganud, kudas hobune kadunud.
Järgmisel hommikul jälle hobune kadunud. Kuningas saanud wahtide pääle tigedaks.
Kuningal olnud kolm poega. Kuninga wanem poeg wõtnud nõuuks ise öösel hobusid walwama minna. Läinudgi. Öösel aga tulnud talle kange uni pääle. Jäänud magama. Ülesse ärgates jällegi hobune kadunud.
Teisel öösel läinud keskmine poeg aeda walwama. Seesama õnnetus. Jälle kadunud hobune ära.
Kolmandal ööl wõtnud kõige noorem wend nõuuks walwama minna. Wanemad wennad naernud. Ütelnud: „Kui meie seda ei näinud, kudas hobune ära kadus, sina seda ammugi ei saa näha!“
Noorem wend wõtnud tubli mõõga kaasa ja läinud. Oodanud õhtu tüki aega, kas keegi tuleb hobust warastama. Ei kedagi. Uni hakanud juba kallale tükkima.
