Lehekülg:Kuninga-jutud Eisen 1906.djvu/32

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

31

Nõid läks, rääkis lugu kuningale. Kuningas sai wihaseks, lubas tütre tuleriidal ära põletada. Nõid seisis selle wasta. Ütles: „Ennem püüame selle salakäija kinni. Siis saame näha, mis elukas see on!“

Teisel õhtul läks nõid kuningaga seltsis torniskäijat waritsema. Kuningas wõttis pääle selle weel kaks tugewat meest kaasa. Pani tütre teise kambri kinni, ise aga jäi külalise tulekut ootama.

Nõid määris akna laua nõia salwiga ära. Kui keegi sinna pääle astus, pidi ta kinni jääma. Seda wiisi lootsiwad säälkäija kätte saawat.

Kesköö jõudis kätte. Kuningas ja nõid nägiwad akna taga musta kogu. Keegi astus akna pääle ja tahtis pääd aknast sisse pista.

Nõid rõõmu pärast hüüdma: „Wõtke ta kinni. Näe, sääl see kelm ongi!“

Kuninga poeg pistis seda kuuldes putku. Ainult king jäi akna pääle nõia rohu külge kinni.

Kuningas wõttis südame täiega kinga kätte; nägi kinga talla küljes kullatud kirjatäht. Kuningal kohe hää nõuu meeles. Laskis teisel päewal kinga hästi käidawasse kohta ridwa otsa ülesse panna. Sääl nägi kinga igaüks, kes mööda läks.

Korra juhtus kingissepa poeg jäält mööda minema. Jäi imestades seisma ja ütles: „Kust meie õpipoisi king siia saanud!“ Waht kuulis seda. Läks, rääkis kohe kuningale.

Kuningas saatis kingissepa juurde otsima. Leiti õpipoisi woodi alt teine niisamasugune king. Sedamaid wõeti õpipoiss kinni ja pandi kuninga tütrega ühte wangihoonesse. Kuningas lubas neid mõlemaid nädali pärast tuleriidal ära põletada.

Kingissepa pojal oli wäga kahju, et kingast oli rääkima hakanud. Kingissepa poeg nuttis õpipoisi õnnetuse pärast. Läks kuninga juurde, palus luba õpipoissi wangitorni waatama minna. Kuningas lubas