42
Wanamees wasta: „Noh, siis jää siia kiwi otsa õhtuni istuma. Õhtu mine siia kase alla ja wiska sinna pikali. Sinna kase otsa tuleb ööseks palju lindusid magama. Kuula hoolega, mis nad räägiwad. See toob sulle õnne! Kui sa aga ruttu tahad kuhugile minna, siis seo need wiisud jalga. Need wiiwad sind sinna, kuhu soowid. Aga hoia, et neid keegi su käest ei warasta!“
Seda üteldes kadus hall mees nagu tina tuhka. Noormees ei saanud tänadagi. Istus õhtuni kiwi otsas. Heitis siis kase olla puhkama.
Pea tuli sinna mitmesugusid lindusid öömaja pidama. Linnud hakasiwad isekeskes rääkima:
Metsis ütles: „T’e seda ei tea, mis mina tean!“
Teised küsima: „Noh, mis sa siis tead?“
Metsis wasta: „Waata, kuninga linnas on praegu suur wee puudus! Wett tuuakse kauge maa päält. Saaks aga suur tamm maha raiutud ja juured maast ülesse wõetud siis oleks wett küll!“
„Sina aga ei tea, mis mina tean!“ ütleb teder.
„Noh, mis sina siis tead?“ küsisiwad teised.
Teder ütlema: „Mina tean kudas kuninga tütar terweks saab. Ta on ju mitu aastat haige. Kui ta kaela hommikuse kaste weega hõerutakse, siis saab ta kohe terweks!“
„T’e ei tea aga keegi seda, mis mina tean!“ ütleb kägu.
„Mis siis?“ küsisiwad teised.
Kägu wasta: „Waata, kuninga lossi ligidal on suur aed, kus enne palju põtru sees oli. Sest ajast aga kadusiwad põdrad ära, kui kuningas põdra sarwed laskis lossi seina külge panna. Wõetakse põdra sarwed säält ära, siis tulewad põdrad jälle tagasi!“
Noormees ootas, et linnud weel räägiksiwad. Aga ei rääkinud enam midagi. Paniwad pääd tiiwa alla, jäiwad magama.
