9.
Salakirjaga lind.
O. Hintzenberg, Tapalt.
Ühel mõisnikul olnud kokk, kes wäga osaw olnud lindusid laskma. Iga kord tulnud jahi päält suure saagiga koju.
Korra saatnud mõisnik koka jälle metsa lindusid tooma. Kokk läinud. Käinud ja waadanud, aga pole teisel jahi õnne olnud. Mõne linnu ikka näinud ka, aga need olnud nii arad, et pole ligi lasknudgi.
Juba jõudnud õhtu kätte. Kokk hakanud siunates koju poole minema. Näinud korraga wäikse kullakarwa linnu puu otsa lensawat. Kokk pole esiteks lindu palju tähelegi pannud. Kui aga lind ta järele lennanud, saanud koka meel pahaseks. Kokk pannud püssi palge, lasknud linnu maha. Tahtnud esiti tühja palja sinnasamasse jätta. Näinud aga, et lind wäga ilus kullakarwaline olnud. Wõtnud sellepärast linnu kaasa.
Koju saades rääkinud kokk mõisnikule oma õnnetust, et täna ei ole lindusid saanud. Annud siis selle kulla karwa linnu mõisniku kätte. Mõisnik waadanud näinud: linnul tiiwa all liha sees kiri. Hakkab seda uurima. Leiab niisuguse kirjutuse: „Kes mu parema tiiwa sööb, saab kuningaks, kes pahema, saab würstiks!“
Mõisnikul seda lugedes hää meel. Annab kokale kõwa käsu kätte lindu praadida. Keelab aga kokka kangesti ära linnu liha maitsemast.
