75
Hans mõtelnud ise:
„Peaks see kuninga tütar tuppa minema ja tütrega maha saama!“
Nõnda olnudgi. Kuninga tütar saanud waewalt tuppa, kui juba tütar käes olnud.
Kui tütar kahe aastaseks saanud, tahtnud kuningas teada, kes selle lapse isa on. Toonud siis kõik riigi alamad lapse ette, et kellele laps wasta läheb ja „isa“ ütleb, see ta isa siis ongi. Olnud ju kõik katsutud. Ei ühtgi ole laps isaks tunnistanud.
Wiimaks mõtelnud kuningas:
„Mul on weel weewedaja poiss katsumata. Ega temagi küll lapse isa ei ole, aga las’ ta tuleb ka päälegi ette.“
Niipea, kui Hans lapse juurde läinud, tulnud talle laps wasta ja ütelnud:
„Isa!“
Kuninga hing karanud täis, et niisugune weewedaja poiss ta wäimees ongi. Lasknud kohe kasti teha, pannud oma tütre, tütretütre ja Hansu kasti ja lasknud merele. Hansul olnud aga sarw kaasas. Kast ujunud ju hästi kaugele. Korraga mõtleb Hans:
„Peaks siin merel, oh sarweke, üks linnaga saar olema?“
Nõnda olnudgi. Hans, kuninga tütar ja kuninga tütretütar läinud saare linna elama. Elanud ju kaua aega.
Korra silmanud kuningas kaugel merel pikasilmaga ühte linnaga saart, mida ta ennem mitte polnud näinud. Wõtnud kohe nõuuks merele waatama minna.
Hans saanud aru, et kuningas sinna hakanud tulema. Mõtelnud: „Oh sarweke! Oleks üks nahksild kalda ja selle saare wahel!“
Nii olnud jällegi. Kuningas tulnud nahksilda mööda saare poole. Korraga mõtleb Hans: „Oh sarweke! Läheks see nahksild nüüd keskkohast katki!“
