80
Wanamees hulgub ümber täkkude, aga tunda ei wõi, kes poeg on. Sorib korrale kõikide lakad ja sabad läbi, aga misgi märki ei näe. Korraga näeb ühe täku sabas walget karwa. Kohe pannud wanamees käe täku selja pääle ja ütelnud:
„See on minu poeg!“
Wõõra silm tõmmanud kortsu. Ütelnud siisgi:
„Sa oled jälle hästi trehwanud!“ Siis toodud 12 musta riietega preilit wanamhele ette. Wõõras ütelnud:
„Tunne nüüd see kord weel oma poeg ära!“
Wanamees hulgub jälle ümber preilide ega wõi tunda, kes poeg on. Wõõras wahib nagu kull, silmad laiali, et poeg märku ei saaks anda. Korraga keerab wõõras wähe silmad kõrwale. Üks preili õhkab tasahiljukesti, nõnda et loor silmade ees wähe liigub.
Kohe näitab wanamees seda ja ütleb:
„See on minu poeg!"
Wõõra nina tõmmanud kortsu. Ta ütelnud pahaselt:
„Sa oled mu kahjuks jälle hästi trehwanud! Ma pean tõega sest hääst õpipoisist ilma jääma! Aga jäta ta weel üheks aastaks siia minu juurde õppima, ma maksan weel 300 rubla!“
Ei wanamees luba. Ütleb:
„Ei saa! Seegi aasta oli mul ju ütlemata pikk, mis siis weel teine saab olema!“
„Jah, kaup on ikka kaup!“ ütelnud wõõras, toonud poja wälja ja maksnud 100 rubla. Siis keerutanud mõlemaid kolm korda wasta päewa ja loss olnud kadunud. Wanamees seisnud pojaga jälle endises kohas. Läinud suure rõõmuga kodu.
Mõne päewa pärast ütelnud poeg:
„Isa! Talw on ligi ja meil on talwe moona tarwis! Igal pool peetakse nüüd laatasid. Ma näitan, kuda ma oma ametiga leiba teenin. Ma moondan enese suureks täkuks; sa wiid mind laadale. Ära
