Lehekülg:Kuninga-jutud Eisen 1906.djvu/91

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

90

Poiss wasta:

„Eks ma tule! Mul on leiba kaasas, sööme selle enne ära; saad sina kehakinnitust ja mina ka, et siis suurem suutäis oleksin sul alla neelata!“

Madu nõuus. Poiss jagab maole wiina. No ei mao isu saa otsa. Paneb poisi wiina kõik mokka. On aga mehike siis ka purjus.

Ei poisil ole aega — wõtab mao mõõga salaja ja lööb maol kõik üheksa pääd ära. Ise läinud kaugemale metsa. Leidnud säält uhke maja. Majas olnud teemandi-hobune ja teemandi-riided. Ukse pääl olnud lugeda: „Kes need riided selga paneb, wõib selle hobusega sõita!“ Poiss märkinud koha ära ja läinud lambakarja juurde.

Õhtul, kui koju läinud, olnud jälle kõikide imestus suur, et poiss juba kolmat õhtat terwelt tagasi tulnud.

Teisel hommikul rääkinud kuninga tütar lambakarjasest poisile:

„Täna sa jää koju! Ma lähen ühe kõrge klaasmäe otsa. Kes sinna minu juurde wõib tulla, sellele annan ma oma ninarätiku ja kuld-sõrmuse. Pärast, kui see inimene üles leitakse, siis saab see minu omale abikaasaks. — Sa wõiksid seda jahti ka päält waadata. kui noored mehed mäele kipuwad!“

Karjapoiss wasta:

„Ei ma jää kodu! Minu hool on, et lambad süüa saawad. Ei mul ole selle waatamisega tegemist!“

Läinudgi karja. Keskpäewa ajal läinud ta kõrwale metsa, esmalt leitud maja juurde. Pannud sääl waskriided selga ja sõitnud waskhobuse seljas klaas-mäe juurde. Kihutanud esimese waluga poolde mäkke. Siis libisenud tagasi, sõitnud jälle sellesama maja juurde, pannud riided ja hobuse ära ja läinud lammaste karja.

Õhtu rääkinud kuninga tütar:

„Eks sa homme ikka koju jää! Üks uhke tundmata wask-ratsanik sõitis poolde mäkke. Siis libises