Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/104

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

hädaohtlikkudel kohtadel ümber hulkuda ja kuidas ei tulnud ta juba varem sellele mõttele! Raiskas ta ehk sellepärast mõttetu asja peale terve pool tundi, et ta kord unes, sonides nõnda oli otsustanud? Ta seisatas hajameelselt ja unustuses ning teadis ise seda. Tingimata oli vaja rutata!

Ta läks mööda V. prospekti Neeva äärde, kuid teel tuli äkki talle veel üks mõte: «Milleks Neeva äärde? Milleks vette? Kas poleks parem kuhugi väga kaugele minna, jällegi kas või saartele ja seal kusagil üksikus kohas, metsas, põõsa alla maha matta ja mingisugune puu märgiks vaadata?» Ja kuigi ta tundis, et ta praegusel silmapilgul kõike ei suuda selgelt ja arukalt järele kaaluda, ometi näis talle see mõte õigena.

Aga ka saartele ta ei jõudnud, vaid juhtus midagi muud: V. prospektilt platsile välja jõudes nägi ta äkki sissekäiku hoovi, mida piirasid igast küljest seinad. Väravast sisse astudes algas paremat kätt kohe kaugele hoovi ulatuv lupjamata neljakordse naabermaja umbsein. Vasakut kätt, samuti otse väravate juurest, algas seinaga paralleelne puutara, mis ulatus umbes kakskümmend sammu hoovi sisse ja alles seal tegi pöörde vasemale poole. See oli tühi ja eraldatud paik, kus seisid mitmesugused materjalid. Kaugemalt hoovi seest paistis puutara tagant madala suitsunud kivihoone nurk, mis kuulus nähtavasti mingisugusele töökojale. Siin oli arvatavasti mõni ettevõte, mõni tõllassepa- või lukussepatöökoda või midagi muud selletaolist; väravast alates mustendas igal pool palju söetolmu. «Asjad peaks siia kuhugi viskama ja ära minema!» mõtles ta äkki. Kuna hoovis ei paistnud kedagi olevat, lipsas ta väravast sisse ja leidis otse selle lähedusest aia äärest renni (nagu seda sagedasti on näha neis majades, kus on palju vabriku- või artellitöölisi, voorimehi jne.) ja renni kohal aial kriidiga kirjutatud niisugustele paikadele harilikult teravmeelse märkuse: «Siin seisda keladut.» Tähendab, juba selle poolest on hea, et sisseastumine ja seisatamine ei ärata mingit kahtlust. «Siiasamasse õige kõik korraga hunnikusse visata ja minna!»

Kui ta oli veel kord ringi vaadanud, pistis ta juba käe taskusse, aga äkki nägi ta välimise seina ääres, värava ja renni vahel, mis teineteisest olid umbes arssina kaugusel, suurt tahumata kivi, kaalu poolest ehk oma poolteist puuda, mis seisis just vastu tänavaäärset müüri. Selle müüri tagant läks tänav, seal oli kõnnitee ja oli kuulda,


104