«Millest ma sonisin?»
«Ohoo! Millest? Teadagi, millest sonitakse… Noh, sõber, nüüd ei või enam aega raisata, tuleb tööle hakata.»
Ta tõusis toolilt ja võttis mütsi.
«Millest ma sonisin?»
«Ikka üks ja seesama? Kas sul on mingi saladus või, mille pärast kardad? Ära muretse: krahvinnast ei rääkinud sa sõnagi. Aga mingisugusest buldogist, kõrvarõngastest ja ketikestest, Risti saarest ja mingisugusest kojamehest, Nikodim Fomitšist ja Ilja Petrovitšist, ülema abist – neist oli palju juttu. Ja peale selle tundsid oma soki vastu väga suurt huvi, isegi väga! Kaebasid: andke sokk siia ja muud midagi. Zametov ise otsis mööda kõiki nurki sinu sokke ja oma lõhnavees pestud kätega, sõrmused sõrmes, andis sulle selle näru kätte. Siis jäid rahule ja kogu ööpäeva hoidsid seda sokinäru oma peos: võimatu oli käest ära kiskuda. Küllap on ta praegugi sul kuskil vaiba all. Ja veel palusid pükstele narmaid ning kui härdalt! Küll meie uurisime: mis narmad need küll võiksid olla? Kuid võimatu oli midagi aru saada… Noh, ja nüüd asja juurde! Siin on kolmkümmend viis rubla; siit võtan kümme ära ja umbes kahe tunni pärast esitan sulle selle summa kohta arve. Samal ajal teatan ka Zossimovile, ehkki ta ilma teatamatagi peaks juba ammu siin olema, sest kell on juba kaksteist. Teie, Nastjake, käige minu äraolekul teda sagedamini vaatamas, joogi või millegi muu pärast, mille järgi võib soov tulla… Pašenkale aga ütlen ma ise, mis tarvis. Nägemiseni!»
«Hüüab teist Pašenkaks! Ah seda kavalat lõusta küll!» lausus Nastasja talle tagantjärele; siis avas ta ukse ja jäi kuulatama, kuid jooksis läbematult kohe ka ise alla. Nii hirmus huvitav oli tal teada, millest Razumihhin perenaisega seal räägib; ja üldse oli näha, et ta on Razumihhinist lausa võlutud.
Vaevalt oli teenija enda järel ukse sulgenud, kui haige endalt vaiba heitis ja nagu mõni poolearuline asemelt kargas. Kõrvetava, krampliku kärsitusega ootas ta, et nad rutemini ära läheksid ja et ta üksi jäädes silmapilk võiks tööle asuda. Kuid mida tegema, mis tööle? Selle unustas ta nüüd nagu meelega. «Issand! Ütle mulle ainult ühte: teavad nad juba kõik või ei tea? Ent mis siis, kui juba teavad ja teevad ainult näo, nagu ei teaks, õrritavad, kuni laman, pärastpoole aga astuvad sisse ja ütlevad, et juba ammugi on kõik teada ja et nad ainult muidu nõnda…
121
