«Et nad ometi kord rahule ei jäta!» mõtles ta. «Mis rahaga see kõik on ostetud?» küsis ta viimaks seina poole vahtides.
«Mis rahaga? Seal ta nüüd on! Sinu oma rahaga. Ennist käis ju kontoriametnik Vahrušini juurest, ema saatis; või unustasid selle juba ära?»
«Nüüd tuleb meelde…» sõnas Raskolnikov pärast tükk aega kestnud tusast mõtlemist. Razumihhin silmitses teda, kulm kortsus, murelikult.
Siis avanes uks ja sisse astus pikk tüse mees, kes oli välimuselt Raskolnikovile juba nagu tuttav.
«Zossimov! Ometi viimaks!» hüüdis Razumihhin rõõmsaks muutudes.
IV
Zossimov oli pikk ja paks mees, tursunud, värvitu, kahvatu ja puhtaks raseeritud näoga, valgete sirgete juustega, prillid ees ja suur kuldsõrmus tüsedusest pundunud sõrmes. Ta oli umbes kahekümne seitsme aastane. Seljas oli tal lai elegantne kerge mantel, jalas heledad suvepüksid ja üldse oli ta keha ümber kõik lai, moodne ja just nagu nõelasilmast võetud, pesu laitmatu, uurikett massiivne. Tema liigutused olid aeglased, otsekui lõdvad, kuid samal ajal ka kätteõpitult sundimatud; siiski avaldus kõiges halvasti varjatud nõudlikkus. Kes teda tundsid, pidasid tema iseloomu raskepäraseks, kuid arvasid, et ta oma tööd tunneb.
«Käisin kaks korda sinu pool… Näed, tuli juba meelemärkusele!» hüüdis Razumihhin.
«Jah, ma näen; noh, aga kuidas me endid siis nüüd tunneme, mis?» pöördus Zossimov Raskolnikovi poole, silmitses teda teravalt ja istus tema juurde sohvale, jalutsisse, kus ta võimalikult mõnusalt röötsakile laskus.
«Aina nukrutseb,» jätkas Razumihhin. «Vahetasime tal just praegu pesu, pidi teine peaaegu nutma hakkama.»
«Arusaadav; pesu oleks ka pärast võinud, kui ise ei soovi… Tuiksoon on tubli. Pea valutab veel pisut, mis?»
«Ma olen terve, olen täiesti terve!» ütles Raskolnikov jonnakalt ja ärritunult, ajas enda järsku sohval pisut üles ja välgutas silmi, kuid langes siis jälle kohe padjale ja pöördus näoga seina poole. Zossimov vaatles teda üksisilmi.
126
