mõtteil nagu vedrudel: ei julge oma tahtmist mööda pööratagi; minu arvates aga on nii, et kui on hea inimene, siis see ongi põhimõte, ja muud ei taha ma midagi teada, Zametov on väga tore inimene!»
«Ja pügab oma oinakest.»
«Noh, ja pügab oma oinakest, tühi temaga! Mis siis, et pügab!» hüüdis Razumihhin äkki kuidagi loomuvastaselt ärritudes. «Olen ma sellega kiidelnud, et ta pügab? Ütlesin ainult, et ta on loomu poolest hea! Kui igast küljest vaadata, palju siis neid häid inimesi leidub? Olen kindel, et minu eest siis kõige saba ja sarvedega kokku ainult üks küps sibul antakse ja sedagi vaid sinuga paaris…»
«Seda on vähe; mina annan sinu eest kaks…»
«Mina sinu eest ainult ühe! Ütle veel teravusi! Zametov on alles poisike, mina kisun teda veel karvust, sest teda peab kaasa tõmbama, mitte eemale tõukama. Eemaletõukamisega inimest ei paranda, ammugi mitte poisikest. Poisikesega peab kahekordselt ettevaatlik olema. Oh teid edumeelseid juhmardeid, mitte millestki ei saa te aru! Teist inimest ei austata, iseendale teete ülekohut… Kui tõepoolest teada tahad, siis on meil isegi võib-olla ühine asi teoksil.»
«Oleks soovitav teada.»
«See maalri, tähendab värvija asi ju… Küll meie ta juba välja tirime! Siiski, nüüd pole juba enam mingit vaeva. Asi on silmanähtavalt selge! Meie anname kiiremale tegutsemisele ainult hoogu juurde.»
«Mis värvijast sa räägid?»
«Kuidas, kas ma sulle pole rääkinud? Ei ole? Ah jaa, ma rääkisin sulle ju ainult alguse… pandivõtja vanaeide, ametniku lese tapmisest… noh, nüüd on siia hulka veel värvija segatud…»
«Sellest tapmisest kuulsin ma juba varem ja mind huvitab see asi… osalt… ühe juhtumi tõttu… lehtedestki olen lugenud!… Aga…»
«Lizaveta on ju ka tapetud!» pistis Nastasja äkki vahele, pöördudes Raskolnikovi poole. Teenija oli kogu aeg toas ukse kõrval seisnud ja kuulanud.
«Lizaveta?» pomises Raskolnikov vaevaltkuuldaval häälel.
«Lizaveta, see kaupleja. Või ei tundnud sa teda? Tema käis ikka siin all. Lappis isegi sinu särke.»
Raskolnikov pöördus jälle näoga seina poole, kus ta kollasel, valgete lilledega, määrdunud tapeedil ühe kohmaka
128
