Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/132

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

läks naine lehmalauta ja näeb seal läbi prao: kõrval küünis seob Mikolai rihma palgi külge, teeb silmuse; astub paku otsa ja katsub endale silmust kaela panna; naine pistis kõigest kõrist karjuma, joosti kokku: «Ah niisuke oled sina!» – «Viige mind sinna jaoskonda, kõiges kuulan sõna!» Noh, nõutavate auavaldustega viidigi teine sinna jaoskonda, tähendab siia. Siin muidugi küsiti: kes, kuidas, kui vana; tema vastu: «kakskümmend kaks» jne. Küsimus: «Kuidas nad Mitreiga töötasid, kas nad sel kellaajal trepil kedagi ei näinud?» Vastus: «Mõistagi, et võib-olla mõned inimesed käisid, aga meile ei puutunud see silma.» – «Kas ei kuulnud midagi, müra või midagi taolist?» – «Mitte midagi iseäralikku ei kuulnud.» – «Kas oli sul teada, Mikolai, et samal päeval, sel ja sel kellaajal seal tapeti ära ja riisuti paljaks see ja see lesk vanaeit ühes õega?» – «Pole vähematki aimu, ei musta ega valget. Esimest korda kuulsin Afanassi Pavlovitši käest tunaeile kõrtsis.» – «Aga kust sa kõrvarõngad said?» – «Leidsin kõnniteelt.» – «Miks sa järgmisel päeval koos Mitreiga tööle ei ilmunud?» – «Sellepärast et hakkasin jooma.» – «Kus sa jõid?» – «Seal ja seal.» – «Miks sa Duškini juurest ära jooksid?» – «Hirm tuli naha vahele.» – «Mida sa kartsid?» – «Et mõistetakse süüdi.» – «Kuidas võisid sa seda karta, kui sa tunned, et sa milleski süüdi pole?…» Noh, usu või ära usu, Zossimov, aga see küsimus pandi talle ette sõna-sõnalt just nõnda, ma tean seda kindlasti, mulle räägiti see täpselt edasi. No mis sa ütled? No mis sa ütled?»

«Noh aga süütõendid on ju ometi olemas.»

«Mina ei räägi praegu süütõenditest, vaid sellest, kuidas nad asja sisust aru saavad! Noh, tont nendega!… Pigistasid ja pigistasid teist, pitsitasid ja pitsitasid, kuni tunnistas: «Mitte kõnniteelt ei leidnud, vaid korterist, kus me Mitreiga võõpasime.» – «Kuidas see siis nõnda oli?» – «Aga nõnda see just oli, et meie võõpasime Mitreiga terve päeva, kella kaheksani, ja asutasime siis ära minema, kuid Mitrei võttis pintsli ja viskas mulle värviga vastu vahtimist ning pani ise lõikama, ja mina talle järele. Ja nõnda jooksin talle järele, ise aga karjusin kõigest kõrist; aga kui trepilt väravateni jõudsime, jooksin ma suure hooga vastu kojameest ja isandaid, kui palju neid isandaid oli, seda ei mäleta, aga kojamees sõimas mu selle eest läbi, ka teine kojamees sõimas ja ka kojamehe eit tuli välja, sõimas meid ka, ja üks isand tuli ühes daamiga väravast sisse,


132