«Kui imelik!» kordas Zametov väga tõsiselt. «Mulle näib, et te ikka veel jampsite.»
«Jampsin? Luiskad, värvu!… Olen nii imelik? Noh, olen ma teile huvitav, mis? Huvitav?»
«Huvitav.»
«Nõnda siis, mida ma lugesin, mida otsisin? Näete, kui palju lehti käskisin siia tuua! Kahtlane, mis?»
«Noh, öelge.»
«Kõrvad kikkis?»
«Mis kikkis nad ikka on!»
«Pärast ütlen, miks sa neid kikki ajad, nüüd aga, mu armuline, teatan teile… ei, parem: «Tunnistan üles»… Ei, mitte ka see: «Annan vastust ja teie kuulate üle» – vaat nõnda! Annan vastust, et lugesin, tundsin huvi, otsisin… uurisin…» Raskolnikov tõmbas silmad pilukile ja ootas. «Uurisin – ja selleks just tulingi siia – vanaeide, ametnikulese tapmist,» lausus ta viimaks peaaegu sosinal, lähendades oma näo sootuks Zametovi näole. Zametov vaatas talle ainiti silma, ilma et oleks ennast liigutanud või oma nägu tema näost eemaldanud. Kõige imelikumana paistis Zametovile pärast see, et neil vaikimine seekord terve minuti vältas ja et nad seekord just minut aega teineteisele silma vahtisid.
«Noh, mis siis, et lugesite?» hüüdis Zametov äkki kaheldes ja kärsituses. «Mis minul sellega asja? Mis sellest?»
«See on sama vanaeit,» jätkas Raskolnikov endise sosinaga ja ilma et oleks end Zametovi hüüde tõttu liigutanud, «seesama, kellest, nagu mäletate, jaoskonnas tol korral hakati rääkima, kuna mina minestusse langesin. Mis, kas nüüd mõistate?»
«Mis see siis on? Mis… «mõistate»?» ütles Zametov peaaegu hirmunult.
Korraga Raskolnikovi liikumatu ja tõsine nägu muutus ja äkki hakkas ta, nagu ennegi, närvilise laginaga naerma, nagu poleks tal enam sugugi jõudu ennast tagasi hoida. Ja viivuks tuli tal haruldase selgusega meelde see tundmus lähiminevikust, kus ta seisis ukse taga, kirves peos, riiv kargles ukse ees, nemad vandusid ja kippusid uksest sisse, kuna temal tahtmine tuli neile midagi hüüda, neid sõimata, neile keelt näidata ja neid osatada, naeru lagistada, lagistada, lagistada…
«Te olete kas hullumeelne või…» lausus Zametov ja
154
