«Noh, mis siis ikka! Minugipärast!» lausus ta otsustavalt, läks sillalt ära ja liikus sinnapoole, kus asus politseijaoskond. Tema südames valitses tühjus. Mõelda ta ei tahtnud. Isegi tusk läks üle, mitte jälgegi polnud ennistisest energiast, millega ta kodunt oli välja tulnud, selleks et «kõik lõpetada!». Täielik ükskõiksus asus selle asemele.
«Noh, mis siis ikka, ka see on lõpp!» mõtles ta aeglasel ja loiul sammul mööda kanali kallast edasi minnes. «Ikkagi lõpetan, sest et tahan… On see aga tõesti lõpp? Ükstakõik! Arssin ruumi leidub ikkagi! Siiski, missugune lõpp! Kas tõesti lõpp? Ütlen ma neile või mitte? Ah… kurat! Kui väsinud ma olen, kui ometi saaks rutem kuhugi istuda või pikali heita! Kõige häbistavam on see, et nii rumalasti välja kukkus. Kuid sülgan ka selle peale. Ptüi, missugused rumalused pähe tulevad…»
Tee politseisse viis otse edasi, teisel tänavanurgal tuli vasemale pöörduda: sinna oli ainult paar sammu maad. Esimesele tänavanurgale jõudnud, jäi ta seisma, mõtles veidi, pöördus siis põiktänavasse ja läks ringi, läbi kahe tänava – võib-olla igasuguse eesmärgita, võimalik ka, et pisutki veel viivitada ja aega võita. Ta läks ja vahtis maha. Äkki oleks talle nagu keegi midagi kõrvu sosistanud. Ta tõstis pea ja nägi, et seisab selle maja ees, otse värava juures. Sellest õhtust saadik polnud ta siin enam käinud ega siit möödagi läinud.
Vastupandamatu ja sõnulseletamatu tung kiskus teda kaasa. Ta astus väravast sisse, läks läbi hoovi ja hakkas paremat kätt esimese ukse kaudu mööda tuttavat treppi neljandale korrusele astuma. Kitsal ja järsul trepil oli väga pime. Igal trepiotsal jäi ta seisma ja vaatas uudishimulikult ringi. Esimese korruse trepiotsal oli aken sootuks ära võetud. «Seda siis ei olnud,» mõtles ta. Juba ongi see teise korruse korter, kus töötasid Nikolaška ja Mitka: «Kinni; ja uks on uuesti värvitud; tähendab antakse üürile!» Kolmas korrus… ja neljas… «Siin!» Teda valdas hämmeldus: selle korteri uks oli pärani lahti, seal olid inimesed, kostsid hääled; seda ei osanud ta kuidagi oodata. Pisut kõheldes astus ta veel mõned sammud ja läks korterisse sisse.
Ka seda korterit remonditi. Siin olid töölised; see nagu üllatas teda. Millegipärast näis talle, et leiab eest kõik nii, nagu ta siit ära minnes oli jätnud, isegi laipu lootis ta samal paigal põrandal leida. Nüüd aga olid siin pal-
163
