sama kell, seesama plekine kõla! Ta tõmbas teist ja kolmandat korda, kuulatas ja tuletas meelde. Endine, piinavalt hirmus ja ebameeldiv tunne hakkas tal ikka selgemini ja selgemini meelde tulema, ta võpatas iga löögi juures ja tal hakkas ikka mõnusam ja mõnusam.
«Mis sul vaja? Kes sa oled?» hüüdis tööline tema juurde välja astudes. Raskolnikov läks jällegi uksest sisse.
«Tahan korterit üürida,» ütles ta, «vaatan teda üle.»
«Korterit öösiti ei üürita; pealegi peate ühes kojamehega tulema.»
«Põrand on puhtaks pestud. Kas värvitakse üle?» jätkas Raskolnikov. «Verd ei ole?»
«Missugust verd?»
«Vanaeit ühes õega tapeti ju siin ära. Siin oli terve loik.»
«Mis inimene sa küll oled?» hüüdis tööline rahutult.
«Mina?»
«Jah.»
«Sa tahaksid teada?… Lähme politseisse, seal ütlen.»
Töölised vaatasid teda arusaamatuses.
«Meil on aeg minna, oleme hiljaks jäänud. Lähme, Aljoška, peab ukse kinni panema,» ütles vanem tööline.
«Noh, eks lähme siis,» sõnas Raskolnikov ükskõikselt, läks ees välja ning astus pikkamisi mööda treppi alla. «Hei, kojamees!» hüüdis ta väravale jõudes.
Mõned inimesed seisid tänaval värava juures, vahtides möödakäijaid: siin olid mõlemad kojamehed, üks naine, keegi kodanik hommikumantlis ja veel mõned inimesed. Raskolnikov läks otseteed nende juurde.
«Mis teil vaja on?» küsis teine kojamees.
«Politseis käisid?»
«Praegu olin seal. Mis siis teil sellest?»
«On teised alles seal?»
«Seal jah.»
«Ja ka ülema abi on seal?»
«Käis kord. Mis te tahate?»
Raskolnikov ei vastanud ja jäi nende kõrvale mõtteis seisma.
«Käis korterit vaatamas,» ütles vanem tööline juurde astudes.
«Missugust korterit?»
«Seda, kus me töötame. Ta küsis, miks on veri ära pestud. Räägib, et siin sündinud tapmine, tema aga tahab
165
