sama… sellest,» katkestas Avdotja Romanovna, sest selle taga peitus punkt, millest Pulheeria Aleksandrovna väga kartis juttu teha. Dunja läks ja suudles ema. See võttis vaikides kõvasti tema ümbert kinni. Siis istus ta, oodates ärevalt Razumihhini tagasitulekut, ja pidas arglikult silmas tütart, kes oli käed risti rinnale pannud ja käis ootuses mööda tuba edasi-tagasi, arutades seda asja endamisi. Niisugune mõttes edasi-tagasi käimine nurgast nurka oli Avdotja Romanovna igapäevane harjumus ja ema kartis alati niisugusel silmapilgul tema mõtteid segada.
Razumihhin oli mõistagi oma äkilises, purjus pea tõttu Avdotja Romanovna vastu süttinud kires naeruväärne, kuid pilku Avdotja Romanovnale heites, eriti nüüd, kus ta, käed risti, kurvana ja mõtlikuna mööda tuba kõndis, oleksid ehk nii paljudki Razumihhinile andeks andnud, rääkimata tema ekstsentrilisest meeleolust. Avdotja Romanovna oli välimuselt väga kena – pikk, sale, tugev, enesekindel, – mis avaldus igas tema liigutuses ja mis pealegi ei vähendanud tema liigutuste pehmust ja graatsiat. Näo poolest sarnanes ta vennaga, kuid teda võis isegi iluduseks nimetada. Tema juuksed olid tumeruuged, pisut heledamad kui vennal; silmad peaaegu mustad, välkuvad, uhked ja samal ajal ajuti, üürikeseks, haruldaselt head. Ta oli kahvatu, kuid mitte haiglaselt; ta nägu säras värskusest ja tervisest. Suu oli pisut väike, alumine huul aga, värske ja helepunane, ulatus ühes lõuaga pisut ette, – ainuke ebakorrapärasus selles ilusas näos, mis andis talle iseäraliku, iseloomustava joone, muuseas ka nagu kõrkuse. Ta näoilme oli ikka ennem tõsine kui rõõmus, mõtlik; see-eest aga, kuidas sobis naeratus sellele näole, kuidas sobis naer – lõbus, noor, avameelne! Iseenesestki mõista, et äge, otsekohene, lihtne, aus, jõumehena tugev ja pealegi veel purjus Razumihhin, kes kunagi midagi selletaolist polnud näinud, esimesest silmapilgust pea kaotas. Pealegi näitas veel juhus nagu meelega talle Dunjat esmakordselt sel ilusal hetkel, kui ta oli tulvil armastust ja rõõmu vennaga kohtumise üle. Pärast nägi ta, kuidas neiul meelepahas alumine huul värisema lõi, vastuseks venna jõhkratele ja tänamatutele julmadele käskudele, – ja ta ei suutnud vastu pidada.
Muuseas rääkis ta ennist tõtt, kui ta trepil purjus peaga välja lobises, et ekstsentriline Raskolnikovi pere-
193
