tuv… Ja mitte midagi ei mõista ma sellest, mis joodik seal küll ära on surnud ja mis tütar see on ja kuidas võis ta temale oma viimase raha ära anda… mis…»
«Mis teile nii kalliks maksma läks, emake,» lisas Avdotja Romanovna juurde.
«Ta polnud eile täie mõistuse juures,» lausus Razumihhin mõtlikult. «Kui te teaksite, mis ta trahteris tegi, kuigi targasti…. Hm! Mingisugusest surnust ja ühest tüdrukust rääkis ta mulle eile tõepoolest, kui koju läksime, aga ma ei mõistnud sellest sõnagi… Pealegi olin ma eile ise…»
«Kõige parem, ema, lähme ise tema juurde ja ma kinnitan, seal näeme kohe, mis teha, pealegi on selleks juba aeg. Issand! Kell on juba üksteist!» hüüdis ta oma suurepärast emailitud kuldkella vaadates, mis peene veneetsia keti otsas tal kaelas rippus ja muude ehetega kuidagi ei sobinud. «Peigmehe kingitus,» mõtles Razumihhin.
«Ah, on juba aeg!… Juba on aeg, Dunjake!» lausus Pulheeria Aleksandrovna ärevalt. «Mõtleb viimaks, et oleme eilse pärast pahased, kui nii kaua laseme oodata. Ah, mu jumal küll!»
Seda rääkides ajas ta endale kärsitult mantli selga ja pani kübara pähe; ka Dunja riietus. Ta kindad polnud mitte ainult kulunud, vaid isegi katkised, mida Razumihhin tähele pani, kuid seejuures see, et nad olid väga vaeselt riietatud, andis mõlemale naisterahvale nagu erilise auväärse ilme, mis juhtub alati nendega, kes oskavad kehvi rõivaid kanda. Razumihhin vaatas aukartlikult Dunjat ja tundis uhkust selle üle, et ta teda saadab. «See kuninganna,» mõtles ta endamisi, «kes vangikongis oma sukki nõelus, oli sel silmapilgul muidugi veel enam kuninganna moodi kui kõige toredamate pidustuste ja esinemiste puhul.»
«Mu jumal!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna. «Kas võisin ma kunagi mõelda, et kardan millalgi kohtumist oma pojaga, oma armsa, armsa Rodjaga, nagu praegu!… Mina kardan tõepoolest, Dmitri Prokofjitš,» lisas ta juurde ja tõstis argliku pilgu tema poole.
«Ärge kartke, ema,» ütles Dunja teda suudeldes. «Parem uskuge temasse. Mina usun.»
«Ah, mu jumal! Ma ju usun samuti, aga terve öö ma ei maganud!» hüüdis vaene naine.
Nad läksid tänavale.
208