jevitši juurde. Tema ekstsellents Ivan Afanasjevitši tunnete?… Ei? Noh, siis ei tunne te jumalameest! See on vaha… vaha issanda silma ees: nagu sulav vaha!… Isegi pisaraid valasid, kui olid heaks arvanud kõik ära kuulata. «Noh,» ütleb ta, «Marmeladov, kord juba petsid sa mu lootust… Võtan su siiski veel kord oma isiklikul vastutusel,» just nõnda ütlesid nad, «pea seda meeles ja mine!» Katsin suudlustega tema jalgade tolmu, mõttes muidugi, sest tõeliselt poleks ta seda lubanud, – ta oli ju uute riiklikkude ja haritud mõtetega inimene ja kõrge aukandja; tulin koju tagasi ja niipea kui teatasin, et olen jälle teenistusse arvatud ja saan palka, issand, mis siis küll oli…»
Marmeladov peatus jällegi suures erutuses. Sel silmapilgul tuli tänavalt sisse terve kari joodikuid, kes olid juba enne purjus, ja ukselt kostsid palgatud leierkasti ning seitsmeaastase lapse kähisev hääl, mis laulis «Talukest». Algas müra. Peremees ja teenijad olid sissetulnutega ametis. Sissetulnuist hoolimata jätkas Marmeladov oma jutustust. Nähtavasti oli ta juba üsna «pehme», kuid mida enam ta purju jäi, seda sõnahimulisemaks ta muutus. Mälestused hiljutisest edust teenistuses tegid ta nagu elavamaks ja avaldusid isegi tema näos mingisuguse särana. Raskolnikov kuulas tähelepanelikult.
«See oli, armuline härra, viis nädalat tagasi… Jah… Niipea kui nad mõlemad, Katerina Ivanovna ja Sonjake, sellest teada said, issand, asusin ma kohe nagu taevariiki elama. Varemini, lama nagu lojus, ainult sõim! Aga nüüd: käiakse kikivarvul, vaigistatakse lapsi. «Semjon Zahharõtš on teenistuses ära väsinud, puhkab, tss!!» Enne teenistust joodavad mind kohviga, keedavad rõõska koort! Ehtsat rõõska koort hakkasid teised muretsema, kas kuulete! Ja kust nad mulle viisaka mundri jaoks raha kokku ajasid, üksteist rubla viiskümmend kopikat, seda ei mõista ma. Saapad, kalingurist maniskid – suurepärased, munder, kõik ajasid kokku üheteistkümne ja poole eest, ning toredasti. Tulin esimesel päeval teenistusest, vaatan: Katerina Ivanovna on kaks toitu valmistanud, supp ja soolaliha mädarõikaga, millest meil tänini polnud aimugi. Temal endal pole mingisuguseid riideid… see tähendab – mitte mingisuguseid, aga nüüd oleks nagu võõrusele minemas, kenasti riides, ja mitte, et midagi oleks, vaid lihtsalt ei millestki oskavad teised kõik teha: kammivad pea, mingisugune puhas kraeke, käisepealsed, ja
21
