«Ühe sõnaga,» jätkas Dunja, «ma lähen Pjotr Petrovitšile sellepärast, et kahest halvast valin väiksema. Ma olen valmis ausalt kõike täitma, mis ta minult ootab, nõnda et ma teda ei peta… Miks sa praegu nõnda naeratasid?»
Dunjal lõi veri näkku ja ta silmis välgatas viha.
«Täidad kõik?» küsis Raskolnikov mürgise muigega.
«Kuni teatava piirini. Pjotr Petrovitši kosimise viis ning vorm ütlesid mulle kohe, mida talle vaja. Muidugi, ennast hindab ta ehk liiga kõrgelt, kuid ma loodan, et tema ka mind hindab… Mis sa jällegi naerad?»
«Aga miks sa jällegi punastad? Sa valetad, õde, valetad meelega, ainult naiseliku kangekaelsuse tõttu, et aga mitte mulle järele anda. Sa ei või Lužinit armastada: ma nägin teda ja rääkisin temaga. Tähendab, müüd end raha eest ja, tähendab, talitad igatahes alatult, ning ma olen rõõmus, et sa vähemalt punastadagi suudad!»
«Pole tõsi! Ma ei valeta!» hüüdis Dunja, kaotanud igasuguse külma vere. «Ma ei lähe temale, enne kui kindel pole, et ta mind hindab ja mind kalliks peab; ei lähe temale, kui ma pole kindel, et ka mina ise teda võin austada. Õnneks võin ma seda kindlasti teada saada, pealegi veel täna. Kuid niisugune abielu pole ometi alatus, nagu sina ütled! Aga kuigi sul oleks õigus ja kui ma saaksin tõepoolest alatusega toime, – kas ka siis pole halastamatu minuga nõnda rääkida? Mispärast nõuad sa minult kangelasmeelt, mis puudub võib-olla sinus endaski? See on despotism, see on vägivald! Kui ma kellegi hävitan, siis ainult iseenda… Mina pole veel kedagi tapnud!… Miks sa nõnda mulle otsa vahid? Miks sa kahvatad? Rodja, mis sul on? Rodja armas…!»
«Issand! Ajasid teise peaaegu minestusse!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna.
«Ei, ei… lollus…. pole midagi!… Pea hakkas pisut ringi käima. Mitte sugugi minestus… Teil on aina aga minestused!… Hm!… Jah… Mis ma nüüd tahtsin öelda? Ahjaa: mil kombel saad sa täna kindlasti teada, et võid teda austada ja et tema… sind hindab, ütlesid sa nõnda või? Sa vist ütlesid, et täna? Või eksis mu kõrv?»
«Ema, näidake vennale Pjotr Petrovitši kirja,» ütles Dunja.
Värisevate kätega andis Pulheeria Aleksandrovna kirja poja kätte. Raskolnikov võttis selle vastu suure uudis-
220
