kalliks ei lähe… Ennist rehkendasime Katerina Ivanovnaga kõik kokku, jääb pisut ülegi, nii et võib mälestada… Ja Katerina Ivanovna tahab nii väga, et see nõnda oleks. Võimatu… temale lohutuseks… ta on ju niisuke, te teate ju…»
«Mõistan, mõistan… Muidugi… Mis te minu toast nii silmitsete? Ema räägib ka, et on surnukirstu moodi teine.»
«Te andsite eile kõik meile!» lausus Sonja äkki vastuseks mingisuguse tugeva ja rutulise sosinaga ning lõi jällegi silmad maha. Ta huuled ja lõug hakkasid uuesti värisema. Juba ammugi üllatas teda Raskolnikovi korteri vaene sisustus ja nüüd libisesid need sõnad nagu iseenesest ta huulilt. Järgnes vaikus. Dunja silmad läksid nagu selgemaks, kuna Pulheeria Aleksandrovna isegi lahkelt Sonjale otsa vaatas.
«Rodja,» ütles ta tõustes, «me sööme mõistagi koos lõunat, Dunja, lähme… Sina aga, Rodja, peaksid pisut jalutama, siis puhka, lama ja tule aegsasti… Muidu, ma kardan, väsitame su ära…»
«Jajah, tulen,» vastas Raskolnikov tõustes ja kiirustades. «Siiski, mul on üks asi…»
«Kas tõesti tahate ka lõunat lahus süüa?» hüüdis Razumihhin imestunult Raskolnikovi vaadates. «Mis sa ometi…?»
«Jajah, tulen, tulen, muidugi, muidugi… Sina aga jää silmapilguks siia. Ega teil teda praegu tarvis ole, ema? Või võtan ma tema teilt ära?»
«Oh, ei, ei! Teie aga, Dmitri Prokofjitš, tulete ka lõunale, olete nii hea?»
«Olge head, tulge!» palus Dunja.
Razumihhin jättis särava näoga jumalaga. Silmapilguks kõik kuidagi kohmetusid.
«Jumalaga, Rodja, see tähendab nägemiseni; ma ei armasta «jumalaga» öelda. Jumalaga, Nastasja… Ah, jällegi ütlesin «jumalaga»…»
Pulheeria Aleksandrovna tahtis ka Sonjale pead nikutada, kuid millegipärast ei läinud see tal korda, ja kiirustades lahkus ta toast.
Aga Avdotja Romanovna ootas nagu oma korda ja ema kannul Sonjast mööda minnes jättis ta temaga tähelepaneliku, viisaka ja sügava kummardusega jumalaga. Sonja kohmetus, kummardas kuidagi kärsitult ja hirmunult ja tema näol helkis isegi mingisugune haig-
226
