«Seda tegime hästi, et nüüd ära tulime,» tõttas Pulheeria Aleksandrovna vahele rääkima, «ta tahtis vist kuhugi minna; las jalutab pisut, hingab värsket õhku… tema juures on hirmus lämmatav… aga kus siin õhku hingamiseks saada? Siin on tänavalgi nagu õhuaknata toas, issand, mis linn see küll on!… Oota, hoia eest, tallavad ära, kantakse midagi! See on ju klaver, mida viidi, tõepoolest… küll tõukavad… Seda neiut kardan ma ka väga…»
«Missugust neiut, ema?»
«Seda Sofja Semjonovnat, kes praegu sinna tuli…»
«Miks?»
«Mul on niisugune aimus, Dunja. Noh, usu või ära usu, aga niipea kui ta sisse astus, kohe mõtlesin, et siin just see peaasi peitubki…»
«Mitte midagi ei peitu seal!» hüüdis Dunja pahaselt. «Kui imelik te oma aimustega olete, ema! Ta on eilsest päevast saadik temaga tuttav, ei tundnud teist äragi, kui ta sisse astus.»
«Küll näed…! Ta teeb mu rahutuks, küll sa näed, küll sa näed! Ja kuidas ma ära hirmusin: vaatab teine mulle otsa, niisugused silmad, vaevalt suutsin toolil istuda, mäletad, kui ta teda tutvustama hakkas. Ja imelik: Pjotr Petrovitš kirjutab temast nõnda, aga Rodja tutvustab teda meiega, pealegi veel sinuga! Tähendab, Rodjale on ta kallis!»
«Paljugi, mis kirjutab! Ka meist räägiti ja kirjutati, oled juba unustanud? Mina aga olen kindel, et ta on… kena tüdruk ja kõik muu on… lollus!»
«Annaks jumal!»
«Pjotr Petrovitš on kõlvatu keelekandja,» sähvas äkki Dunja.
Pulheeria Aleksandrovna pea langes longu. Kõnelus katkes.
«Tead, mis, ma tahan sulle üht asja rääkida…» ütles Raskolnikov Razumihhinit akna juurde viies.
«Ma võin siis Katerina Ivanovnale öelda, et te tulete…» tõttas Sonja rääkima ja tahtis hüvasti jättes lahkuda.
«Silmapilk, Sofja Semjonovna, meil saladusi ei ole, teie ei sega meid… Ma tahaksin teile veel paar sõna öelda… Tead, mis,» pöördus ta äkki Razumihhini poole,
228
