«Minge ikka, väga rõõmustav, ja pealegi tulite nii rõõmustavalt sisse… Mis, tema ei taha enam teretadagi?» näitas Porfiri Petrovitš Razumihhini poole.
«Jumala eest, ei mõista, miks ta minu peale nii vihaseks sai. Ma ütlesin talle teel tulles ainult, et ta sarnaneb Romeoga ja… ja tõestasin seda, ning muud polnud vististi midagi.»
«Siga,» ütles Razumihhin ümber pöördumata.
«Tähendab, pidi väga tõsine põhjus olema ühe sõna pärast nõnda vihaseks saada,» naeris Porfiri.
«Ah sind, uurijat!… Noh, kurat võtku teid kõiki!» lõpetas Razumihhin. Ja äkki naerma hakates astus ta, nagu poleks midagi, juhtunud, lõbusal näol Porfiri Petrovitši juurde.
«Küllalt! Kõik on lollid! Asja juurde: mu sõber Rodion Romanõtš Raskolnikov, esiteks, ta on teist kuulnud ja tahtis tuttavaks saada, aga teiseks – tal on teie juurde asja. Aa! Zametov! Kust sina siia oled saanud? Kas te siis olete tuttavad? Ammugi juba?»
«Mis see siis veel on?» mõtles Raskolnikov ärevalt.
Zametov oleks nagu kohmetunud, kuid mitte väga.
«Eile sinu juures saime tuttavaks,» ütles ta ladusalt.
«Tähendab, jumal aitas kaasa: möödunud nädalal palus teine mind hirmsasti, et mina teda kuidagi sinuga, Porfiri, tutvustaksin, kuid nüüd olete vargsi ninad kokku pistnud… Kas sul tubakat on?»
Porfiri oli koduselt riides, hommikumantlis, pesu väga puhas ja tuhvlid kulunud. Ta oli aastat kolmkümmend viis vana, kasvult alla keskmise, tüse ja isegi kõht ees, nägu puhtaks raseeritud, ilma vuntsideta ja põskhabemeta, eriti just kukla tagant ümmarguseks kummitud suurel ümarikul peal juuksed lühikeseks pöetud. Tema pondunud ümmargune ja pisut nösininaline nägu oli haiglaselt tumekollane, ometi kaunis erk ja pilkav. See nägu oleks võinud heasüdamlikki olla, kui poleks muljet seganud mingisuguse hõreda, vesise helgiga ilme silmades, mida varjasid peaaegu valged, liikuvad, nagu kellelegi pilgutavad ripsmed. Imelikul viisil ei tahtnud nende silmade pilk kuidagi sobida tema kujuga, milles oli midagi eidelikku, kuna aga pilk talle palju tõsisema välimuse andis, kui seda esimesel hetkel kuju tõttu oleks võinud oodata.
Niipea kui Porfiri Petrovitš kuulis, et võõral tema juurde «asja» on, palus ta teda kohe sohvale istuda ja
236
