sina teda veel ei tunne, Rodion! Ka eile oli ta nendega nõus, ainult et kõiki ninapidi vedada! Ja mis ta küll eile rääkis, issand! Aga nemad rõõmutsesid tema pärast!… Ta võib ju kaks nädalat nõnda vastu pidada. Mineval aastal pani meid ei tea miks uskuma, et ta läheb mungaks: kaks kuud üht ja sedasama! Hiljuti tuli tal pähe tõendama hakata, et ta tahab naist võtta, et laulatuseks on juba kõik valmis. Isegi uued riided laskis endale õmmelda. Meie hakkasime juba teisele õnne soovima. Ei mõrsjat ega midagi muud polnud tal, ainult viirastus!»
«Jällegi luiskad. Riided lasksin enne õmmelda. Uute riiete puhul tuligi mul mõte teid pisut ninapidi vedada.»
«Kas tõesti olete nii silmakirjalik?» küsis Raskolnikov hooletult.
«Mis teie siis arvasite, et ei? Oodake, ma vean ka teid sisse – hahahaa! Vaadake, teile räägin ma puhast tõtt. Kõigi nende küsimuste – kuritegude, keskkonna ja tütarlaste tõttu tuli mul praegu – pealegi on see mind ikka huvitanud – üks teie artikkel meelde. «Kuriteost»… või kuidas see teil oli, nime olen unustanud, ei mäleta. Kaks kuud tagasi lugesin seda «Perioodilises Kõnes».»
«Minu artikkel? «Perioodilises Kõnes»?» küsis Raskolnikov imestunult. «Tõepoolest kirjutasin ma pool aastat tagasi, kui ülikoolist välja astusin, ühe raamatu puhul artikli, kuid ma viisin ta siis «Nädala Kõnele», mitte aga «Perioodilisele».»
«Kuid sattus «Perioodilisse».»
««Nädala Kõne» läks ju hingusele, seepärast ei trükitudki siis…»
«Õige; kuid hingusele minnes ühines «Nädala Kõne» «Perioodilise Kõnega» ja sellepärast ilmuski teie artikkel paar kuud tagasi «Perioodilises Kõnes». Teie ise ei teadnudki?»
Tõepoolest ei teadnud Raskolnikov midagi.
«Aga te võite ju oma artikli eest raha nõuda! Missugune iseloom teil küll on! Elate nii üksildaselt, et ei tea neidki asju, mis otseteed teid ennast puudutavad. See on ju fakt.»
«Braavo, Rodja! Ja ka mina ei teadnud!» hüüdis Razumihhin. «Veel täna jooksen lugemistuppa ja küsin selle numbri! Kaks kuud tagasi? Mis kuupäeval? Üks-
244
