tööga, – milleks siis rahutuks saada? Ning otsige varast…!»
«Aga kui üles leiame?»
«Paras talle.»
«Te olete igatahes loogiline. Noh, aga kuidas on lood tema südametunnistusega?»
«Mis on teil sellega asja?»
«Niisama, inimlikkuse tõttu.»
«Kel ta on olemas, see kannatagu, kui oma viga taipab. See ongi talle karistuseks – peale sunnitöö.»
«Noh, aga kas siis need tõeliselt geniaalsed,» küsis Razumihhin kulmu kortsutades, «nimelt need, kellele on õigus antud tappa, kas need siis sugugi ei pea kannatama, isegi valatud vere pärast mitte?»
«Milleks on siin sõnad «ei pea»? Siin pole luba ega keeldu. Las kannatab, kui on ohvrist kahju… Kannatus ja valu on paratamatud igale inimesele, kel on laialdane mõistus ja avar süda. Mulle näib, et tõeliselt suured inimesed peavad maailmas ka suurt kurbust tundma,» lisas ta mõtlikult juurde, isegi mitte kõneluse toonil.
Raskolnikov tõstis silmad, vaatas mõtlikult kõigile otsa, naeratas ja võttis mütsi. Ta oli liiga rahulik sellega võrreldes, mis ta oli ennist, sisseastumisel, ja ta ise tundis seda. Kõik tõusid püsti.
«Noh, sõimake mind või ärge sõimake, pange pahaks või ärge pange, ma ei suuda end pidada,» ütles Porfiri Petrovitš jällegi, «lubage veel üks pisitilluke küsimus (nii väga tülitan ma teid!), ainult ühe väikese mõtte tahtsin veel juurde lisada, ainuüksi selleks, et mitte unustada…»
«Hea küll, eks öelge siis oma mõte,» seisis Raskolnikov tema ees oodates tõsisena ja kahvatuna.
«Vaat mis… tõepoolest ei tea, kuidas kohasemalt väljendada… see mõte on liiga nigerik… psühholoogiline… Vaat mis, kui teie oma artiklit kirjutasite, ei või ju ometi olla, hehee, et teie ka iseend, noh, kas või põrmuke poleks pidanud «haruldaseks» inimeseks, kes ütleb uue sõna, muidugi teie mõttes… Eks ju?»
«Väga võimalik,» vastas Raskolnikov põlglikult.
Razumihhin liigutas end.
«Aga kui see on nõnda, kas siis tõesti teie oleksite söandanud, noh, ütleme, mingisuguste eluliste äparduste ja puuduste tõttu või kuidagi kogu inimsoo edendami-
251
