täi,» jätkas ta kahjurõõmsalt mõttest kinni haarates, temas urgitsedes ja temaga mängides ning lõbutsedes, «esiteks juba ainult sellepärast, et ma selle üle targutan, et olen täi, ning teiseks sellepärast, et ma terve kuu kõige armulisemat loojat tülitasin, teda tunnistajaks kutsudes, et mitte oma lihahimu tõttu ei võta ma seda ette, vaid et mul on suurepärane ja meeldiv eesmärk… hahaa! Kolmandaks sellepärast, et otsustasin teostamisel silmas pidada võimalikku õiglust, kaalu ja mõõtu ning – aritmeetikat: kõigist täidest valisin kõige kasutuma ja otsustasin teda tappes temalt võtta ainult niipalju, kui mul esimeseks sammuks vaja, ja mitte rohkem ega vähem! (Ülejäänu, tähendab, oleks läinud kloostri heaks, testamendi järgi muidugi – hahahaa!) Sellepärast, sellepärast olen ma lõplikult täi,» lisas ta hambaid kiristades juurde. «Sellepärast, et ma isegi ju võib-olla olen ehk veel halvem ja vastikum kui tapetud täi, ning ma tundsin seda juba ette, et ütlen endale nõnda pärast seda, kui olen juba tapnud! Kas võib niisuguse koledusega midagi võrrelda! Oh nurjatust, oh alatust!… Oh, kuidas mõistan ma nüüd «prohvetit», mõõk peos, hobuse seljas: allah käsib ja sina, «värisev» loomake, kuula sõna! «Prohvetil» on õigus, õigus, kui ta kuskil keset tänavat hea patarei üles seab ja põmmutab maha õiglase ning ülekohtuse, ilma et neid vääriliseks peaks seletustki andma! Kuula sina, värisev loom, ja – ära himusta, sest see pole sinu asi!… Oh, mitte mingi hinna eest ei anna ma vanaeidele andeks!»
Ta juuksed olid higist ligedad, värisevad huuled kuivad, liikumatu pilk tungis lakke.
<Ema ja õde – kuidas ma neid armastasin! Miks ma neid nüüd vihkan! Jah, ma vihkan neid; vihkan füüsiliselt, ei suuda neid enda läheduses taluda… Ennist läksin ja suudlesin ema, mäletan… Sülelda ja mõelda, et kui ta teada saaks, kas siis… temale öelda? Ma saaksin sellega toime… Hm! Ta peab samasugune olema nagu minagi,» lisas ta tungival mõttel juurde, nagu võitleks ta maadvõtva sonimisega. «Oh, kuidas ma praegu seda vanaeite vihkan! Vististi tapaksin ta veel kord, kui ta üles ärkaks! Vaene Lizaveta! Milleks küll tema siia sattus?! Siiski, imelik, miks ma tema peale peaaegu mitte sugugi ei mõtle, nagu poleks teda tapnudki!… Lizaveta! Sonja! Vaesed, vaiksed, vaiksete silmadega… Armsad!… Miks nad ei nuta? Miks nad ei oiga…? Nad
261
