Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/266

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

võidakse ahvatleda ja mina võin armastama hakata (mis juba muidugi ei sünni meie eneste käsul), siis seletub kõik iseenesestki kõige loomulikumal viisil. Kogu see küsimus on selles: olen ma nurjatu või olen ma ise ohver? Noh, aga kuidas ohver? Kui ma oma armastatule soovitasin minuga Ameerikasse või Šveitsi põgeneda, võisid mul ju kõige ausameelsemad tunded olla, pealegi mõtlesin ma veel vastastikuse õnne peale!… Mõistus ümmardab ju kirge; armas aeg, võib-olla hävitasin iseend veel rohkem!…»

«Asi pole sugugi selles,» ütles Raskolnikov jälkusega vahele, «te olete lihtsalt vastik, olgu teil õigus või ärgu olgu, noh, teid ei taheta tunda ja kihutatakse minema, ja minge siis ometi!…»

Svidrigailov pahvatas äkki naerma.

«Te olete siiski… teile ei saa auku pähe rääkida!» lausus ta ja naeris kõige otsekohesemalt. «Ma mõtlesin kavalust tarvitada, aga ei, teie asusite just sellele õigele punktile!»

«Teie jätkate ju praegugi oma kavalust.»

«Mis siis? Mis siis?» kordas Svidrigailov täie hooga naerdes. «See on ju bonne guerre[1], nagu öeldakse, ja kõige süütum kavalus!… Kuid ometi katkestasite mind: nii või teisiti, mina kinnitan jällegi, et mingisuguseid ebameeldivusi poleks olnud, kui mitte see juhtum aias… Marfa Petrovna…»

«Marfa Petrovna saatsite ju ka, nagu räägitakse, teise ilma?» sõnas Raskolnikov jämedalt vahele.

«Ah te olete ka sellest kuulnud? Siiski, kuidas ei peaks kuulma… Noh, selle teie küsimuse kohta ei tea tõepoolest, kuidas vastata, kui minu oma südametunnistus selles asjas täiesti puhas on. See tähendab, ärge arvake, et ma seal midagi niisugust kardaksin: kõik toimetati täielikus korras ja täpsuses; arstlik läbivaatamine leidis rabanduse, mille põhjuseks oli suplemine pärast tugevat lõunasööki, kus peaaegu pudel viina ära joodi, ja pealegi ei võinudki midagi muud ilmsiks tulla… Ei, kuid vaadake, mis ma mõni aeg endamisi mõtlesin, iseäranis teel, vagunis istudes: kas ma ehk kogu sellele… õnnetusele kuidagi kaasa ei aidanud hingelise ärrituse või millegi muu sellisega? Kuid jõudsin otsusele, et ka seda ei võinud kuidagi olla.»

  1. Hea sõda (pr. k.).

266