«Ilmuvad teised või?»
Svidrigailov vaatas kuidagi imelikult talle otsa.
«Marfa Petrovna arvab heaks vaatamas käia,» rääkis ta suud imelikku naeratusse viltu kiskudes.
«Kuidas nii – arvab heaks vaatamas käia?»
«Juba on teine kolm korda käinud. Esimene kord nägin teda matusepäeval, tund peale surnuaialt kojutulekut. See oli enne minu ärasõitu. Teine kord – tunaeile, koidikul, Malaja Višeral, kui olin teel; kolmas kord aga nägin paar tundi tagasi seal, kus ma korteris olen, oma toas, olin üksi.»
«Ilmsi?»
«Täiesti. Kõik kolm korda ilmsi. Tuleb, räägib pisut, ja läheb uksest välja; alati uksest. Isegi oleks nagu kuulda.»
«Miks ma küll kohe arvasin, et teiega kindlasti midagi niisugust sünnib!» lausus äkki Raskolnikov. Ja samal hetkel imestas, et oli seda öelnud. Ta oli suures ärevuses.
«Soo! Teie arvasite nõnda?» küsis Svidrigailov imestudes. «Kas tõesti? Noh, kas ma ei öelnud teile, et meis on mingisugune ühine punkt, mis?»
«Teie pole sellest rääkinud!» vastas Raskolnikov teravalt ja ägedalt.
«Pole rääkinud?»
«Ei!»
«Mulle näis, et olen rääkinud. Ennist, kui ma sisse astusin ja nägin, et lamate, silmad suletud, kuna ise näo teete… ütlesin endale kohe: «Seesama ta just ongi!»»
«Mis see tähendab: seesama? Millest te räägite?» hüüdis Raskolnikov.
«Millest? Aa, tõepoolest, ei tea millest…» pomises Svidrigailov puhtsüdamlikult ja nagu segi minnes.
Nad vaikisid umbes minuti. Vahtisid teineteise otsa pärani silmil.
«See on kõik lollus!» hüüdis Raskolnikov pahaselt. «Mis ta teile räägib, kui ta ilmub?»
«Ah tema? Mõelge ometi: kõige tühisemaist asjust, ja imetlege inimest: just see vihastabki mind. Esimene kord tuli sisse (mina, teate, olin väsinud: matusetalitus, lahkunu mälestamine, pärast liitia, peielaud; viimaks jäin üksi kabinetti, panin sigari suitsema, langesin mõttesse), tuli uksest sisse. «Aga teie,» ütleb teine, «Arkadi Ivanovitš, olete tänaste toimetuste tõttu söögitoas jätnud kella üles keeramata.» Seda kella keerasin tõepoolest mina
271
