Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/273

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Petrovnale ma siis sellest ei rääkinudki. Tahtsin lasta Filka eest hingepalvet pidada, kuid… pisut häbi hakkas.»

«Minge arsti juurde.»

«Mõistan ilma teietagi, et olen haige, ehkki tõepoolest ei tea, mis haigus see on; minu arvates olen mina teist viis korda tervem. Mitte seda ei küsinud ma teilt, kas usute või mitte, et viirastused ilmuvad. Vaid ma küsisin teilt: kas usute, et viirastusi on?»

«Ei, mitte mingi hinna eest ei usu!» hüüdis Raskolnikov nagu vihaga.

«Aga kuidas räägitakse harilikult?» pomises Svidrigailov nagu endamisi, vaatas kõrvale ja laskis pea longu. «Räägitakse: sa oled haige, tähendab, see, mis sulle ilmub, on ainult olematu jampsimine. Kuid selles pole ju kindlat loogikat. Olen nõus, et viirastused ilmuvad ainult haigeile; aga see tõendab ju ainult, et viirastused võivad ainult haigele ilmuda, mitte aga seda, et neid üldse ei ole.»

«Muidugi ei ole!» kinnitas Raskolnikov ärritatult.

«Ei ole? Teie arvate nõnda?» jätkas Svidrigailov, pikkamisi tema poole vaadates. «Noh, aga mis siis, kui nõnda arutada (olge mulle abiks): viirastused – need on nii-öelda teiste maailmade tükikesed ja killud, nende algus. Tervel inimesel, mõistagi, pole vaja neid näha, sest terve inimene on kõige maisem inimene ja peab seega ainult siinset elu elama, täiuse ja korra otstarbel. Noh, aga niipea kui pisut haigeks jäädakse, pisut rikutakse normaalset maist korda organismis, kohe hakkab ilmuma teise maailma võimalus, ja mida rohkem haige, seda rohkem on ka kokkupuutumist teise maailmaga, nii et kui inimene täiesti ära sureb, siis astub ta otseteed siit teise maailma. Mina arutasin selle üle juba ammugi. Kui usute tulevast elu, siis võite ka seda arutust uskuda.»

«Mina ei usu tulevast elu,» ütles Raskolnikov.

Svidrigailov istus mõttes.

«Aga mis siis, kui seal on ainult ämblikud või midagi selletaolist?» ütles ta äkki.

«See inimene on hullumeelne,» mõtles Raskolnikov.

«Meile näib igavik ikka ideena, mida pole võimalik mõista, millegi ilmatu suurena! Aga miks siis tingimata just ilmatu suurena? Kuid äkki, kõige selle asemel, kujutlege, on seal ainult üks toake, midagi tahmunud talusauna-taolist, kuna kõigis nurkades on ämblikud,


273