selle sooviksin temalt hiljutiste ebameeldivuste pärast andeks paluda ja tahaksin temalt luba saada, et võiksin talle kümme tuhat rubla pakkuda ning nõnda tema lahkuminekut härra Lužiniga kergendada, kellest vabanemise vastu – olen selles kindel – temal endalgi, kui aga võimalus leiduks, midagi ei ole.»
«Teie olete tõepoolest hullumeelne!» hüüdis Raskolnikov mitte niivõrd vihasena, kui imestununa. «Kuidas te julgete nõnda rääkida?»
«Seda ma juba teadsin, et te karjuma hakkate; kuid, esiteks, olgugi et ma rikas pole, see kümme tuhat rubla on mul ometi vaba, see tähendab, ta on mulle täiesti, täiesti üleliigne. Kui Avdotja Romanovna seda summat vastu ei võta, siis kulutan selle võib-olla veel rumalamini. See on esiteks. Teiseks: minu südametunnistus on täiesti puhas; mina pakun ilma igasuguse tagamõtteta. Uskuge või ärge uskuge, aga pärast saate teie ja ka Avdotja Romanovna teada. Asi on ainult selles, et mina tõesti tekitasin teie auväärt õele pisut muret ja ebameeldivusi; seega siis, tundes siirast kahetsust, soovin südamest: mitte oma pattu lunastada, mitte ebameeldivuste eest rahaga maksta, vaid lihtsalt tema heaks midagi kasulikku teha, sel põhjusel, et ega minagi endale monopoli pole võtnud ainuüksi kurja teha. Kui minu ettepanek miljondikugi osa omakasu sisaldaks, siis ei hakkaks ma ainult kümmet tuhandet pakkuma, kuna ma ju kõigest viis nädalat tagasi talle rohkem pakkusin. Pealegi, võimalik, et ma võib-olla vägagi ruttu ühe neiu endale naiseks võtan, järelikult hävivad kõik kahtlused minu vastu Avdotja Romanovna suhtes. Lõpuks ütlen ma, et härra Lužinile mehele minnes võtab Avdotja sellesama raha, ainult teisest küljest… Teie aga ärge vihastuge, Rodion Romanovitš, otsustage rahulikult ja külmavereliselt…»
Seda rääkides oli Svidrigailov ise väga külmavereline ja rahulik.
«Palun lõpetage,» ütles Raskolnikov. «Igatahes on see lubamatu jultumus.»
«Mitte põrmugi. Niisiis võib inimene inimesele siin maailmas ainult kurja teha ja, ümberpöördult, tal pole õigust raasukestki head teha, tühise tavaks saanud vormilikkuse pärast. See on meeletu. Sest kui mina näiteks sureksin ja jätaksin testamentlikult teie õele teatava summa, kas tõesti ka siis ei võtaks ta vastu?»
«Väga võimalik.»
276
