või õigemini öelda tõukas teda Svidrigailov oma alaliste ja süstemaatiliste tagakiusamiste ja karistustega.»
«Seda ma ei tea,» vastas Dunja kuivalt, «mina kuulsin ainult mingisugust väga imelikku lugu, et see Filipp oli mingisugune raskemeelne, mingisugune kodu-filosoof, inimesed ütlesid, et oli «lugemishaige», ja et ta poos enda üles teiste naeru ja pilke, mitte aga härra Svidrigailovi peksmise pärast. Minu ajal käis ta inimestega hästi ümber ja inimesed isegi armastasid teda, ehkki tõepoolest süüdistasid teda Filipi surmas.»
«Ma näen, et teil, Avdotja Romanovna, on äkki tekkinud kalduvus teda õigeks mõista,» tähendas Lužin, venitades suud viltusele ja kahemõttelisele naerule. «Tõepoolest, daamide suhtes on ta kaval ja lipitsev, mille kurvaks tunnistuseks on Marfa Petrovna, kes nii imelikult suri. Ma tahtsin teile ja teie emale oma nõuannetega ainult abiks olla tema uute ja korduvate katsete puhul. Mis aga minusse puutub, siis olen ma kindlal arvamusel, et see inimene kaob jällegi varsti võlgade jaoskonda. Marfa Petrovnal polnud kunagi mõttes tema nimele midagi kirjutada, sest temal olid lapsed südamel, ja kui ta temale midagi jättiski, siis küll midagi hädatarvilikku, vähemaksvat, tühist, millest temasuguste harjumustega inimesel aastakski ei jätku.»
«Pjotr Petrovitš, palun teid,» ütles Dunja, «lõpetame härra Svidrigailovist rääkimise. Mulle valmistab see tuska.»
«Ta käis just praegu minu juures,» ütles äkki Raskolnikov, kes esimest korda suu avas.
Igast küljest kostsid hüüded, kõik pöördusid tema poole. Isegi Pjotr Petrovitš erutus.
«Poolteist tundi tagasi, kui magasin, astus ta sisse, äratas mu üles ja tutvustas end,» jätkas Raskolnikov. «Ta oli heas tujus ja lõbus ja loodab kindlasti, et mina temaga sõbrunen. Muuseas püüab ja palub ta väga sinuga, Dunja, kokku saada, kuna ta mind palus selles kokkusaamises vahetalitajaks olla. Temal on sinule ettepanek. Ta ütles mulle, milles see seisab. Peale selle ta teatas mulle, et Marfa Petrovna on nädal enne surma sinule, Dunja, oma testamendis kolm tuhat rubla määranud ja selle raha võid sa kõige lähemal ajal kätte saada.»
«Jumalale tänu!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna ja lõi risti ette. «Palveta tema eest, Dunja, palveta!»
«See on tõepoolest õige,» lipsas Lužini suust.
283
