nud, mitte miski poleks suutnud mind avatleda! Ära mõista mind hukka, vend!»
«Jumal päästis! Jumal ise päästis!» pomises Pulheeria Aleksandrovna, kuid pisut nagu ebateadlikult, ilma et õieti oleks mõistnud, mis oli sündinud.
Kõik rõõmutsesid, viie minuti pärast isegi naersid. Ainult Dunja kahvatas ajuti ja kortsutas kulmu, tuletades meelde sündinut. Pulheeria Aleksandrovnale poleks mõttessegi tulnud, et ka tema võiks rõõmutseda. Suhete katkestamine Lužiniga tundus talle veel hommikul hirmsa hädana. Razumihhin aga oli vaimustuses. Veel ei julgenud ta seda täiesti avaldada, kuid ta värises üleni, nagu oleks tal palavik ja nagu oleks viiepuudane kaalupomm tal südamelt langenud. Nüüd on tal õigus kogu oma elu neile ohvriks tuua, neid teenida… Paljugi, mis võib veel juhtuda! Ometigi veel kartlikumalt kui enne peletas ta endast eemale mõtted tulevikust ja kartis oma kujutlust. Kuid Raskolnikov istus ikka veel samal kohal, peaaegu tusasena ja hajameelsena. Tema, kes seni kõige rohkem oli Lužini eemaldamist nõudnud, oleks nagu nüüd kõige vähem sündinu vastu huvi tundnud. Tahtmatult mõtles Dunja, et vend on ikka veel temale pahane, kuna Pulheeria Aleksandrovna kartlikult oma poega silmitses.
«Mis Svidrigailov sulle ütles?» küsis Dunja venna juurde astudes.
«Ah jaa, jaa!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna.
Raskolnikov tõstis pead.
«Ta tahab sulle tingimata kümme tuhat rubla kinkida ja avaldas seejuures soovi sinuga üks kord minu juuresolekul kokku saada.»
«Kokku saada! Mitte mingi hinna eest!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna. «Ja kuidas julgeb ta temale raha pakkuda!»
Raskolnikov rääkis (kaunis kuivalt) oma kõneluse Svidrigailoviga, jättes vahele ainult Marfa Petrovna viirastused, et mitte teisele teemale kalduda, ja tundes läilust kõige vastu, mis ulatuks üle kõige hädatarvilikuma.
«Mis sina talle vastasid?» küsis Dunja.
«Esiteks ütlesin, et ma sulle mitte midagi edasi ei räägi. Siis ütles tema, et niisugusel korral püüab tema ise igasuguseid abinõusid tarvitusele võttes sind kohata. Ta kinnitas, et ta kirg sinu vastu olnud narrus ja et ta nüüd enam midagi ei tunne… Ta ei taha, et sa Lužinile läheksid… Üldse rääkis ta põiklevalt.»
292
