oma. Ja nad on väga head, ja ka lapsed käivad sagedasti minu pool…»
«Nad on ju ökitajad?»
«Jah… Mees ökitab ja lonkab ka. Ning naine samuti… Mitte ainult et ökitab, vaid ta nagu ei räägi kõike väljagi. Ta on väga hea. Mees on endine mõisateener. Lapsi on seitse… ja ainult kõige vanem ökitab, teised on lihtsalt haiged… aga ei ökita… Kust teie neist teate?» lisas ta mingi imestusega juurde.
«Teie isa rääkis mulle tol korral. Ta jutustas mulle teist kõik… Ja ka sellest pajatas ta, kuidas te kell kuus läksite ja üheksa paiku tagasi tulite, ning ka sellest, kuidas Katerina Ivanovna teie sängi ees põlvitas.»
Sonja kohmetus.
«Mul oli, nagu oleksin ma teda täna näinud,» sosistas ta aralt.
«Keda?»
«Isa. Jalutasin kella üheksa paiku mööda tänavat, selle koha lähedal, seal nurgal, aga tema nagu läheks minu ees. Ja just tema. Ma tahtsin juba Katerina Ivanovna juurde sisse astuda…»
«Teie jalutasite?»
«Jah,» sosistas Sonja järsku, kohmetus jällegi ja lõi silmad maha.
«Räägiti, nagu oleks Katerina Ivanovna teid isa juures peksnud?»
«Ah ei, mis te ometi, ei!» vaatas Sonja talle hirmuga otsa.
«Siis te armastate teda?»
«Teda? Kuidas siis muidu!» vastas Sonja kaeblikult ja pani kaastundlikult äkki käed kokku. «Ah! Kui te… Kui te ainult teaksite! Ta on ju kui päris laps… Tal on ju mõistus täiesti segi… mure tõttu. Aga kui tark ta oli… kui suuremeelne… kui hea! Teie ei tea midagi, mitte midagi… ah!»
Sonja rääkis seda nagu meeleheitel, ärevuses ja otsekui millegipärast kannatades ning murdes oma käsi. Tema kahvatud põsed lõid jällegi punetama, silmadesse ilmus piin. Oli näha, et ta tundeid oli riivatud, et ta tahtis väga midagi avaldada, öelda, kaitsta. Mingisugune täitmatu kaastunne, kui nõnda võiks öelda, ilmus äkki kõigis ta näojoontes.
«Peksis! Mis te ometi räägite! Issand, peksis! Aga kuigi peksis, mis siis? Noh, mis siis sellest? Te ei tea midagi,
300
